Suurel Reedel Kose kirikus

Jutlustas Rein Keskpaik

Mt27:33-54

Suur Reede on Kristuse surmapäev. Kristlik kirik elab tõsiduses ja leinas.

Kirikutekstiilid on mustad. Ometi ei ole see päev lohutamatusega märgitud.Suure Reede sõnum on: Kristus on surnud meie eest ja toonud meile lepituse. Kristuse rist on usklikele elu märgiks. Päeva erilisust märgib ka nimi Suur Reede. Ungarlased nimetavad  päeva samuti Suureks Reedeks, prantslased Pühaks Reedeks. Inglaste Hea Reede viitab lunastusele kui Jumala heale tööle inimkonna heaks.

Suur Reede on ainulaadne püha aastas, mil vanakirikliku traditsiooni järgi ei pühitseta armulauda. Altaril puuduvad ka lilled. Kirikukelli ei helistata ja kirikus süüdatakse ainult hädapärane valgustus.

Suure Reede sündmustest on juttu kõikides evangeeliumides, kuid Johannes oli ainuke, kes oli nende sündmuste pealtnägija. Püha Vaim on andnud igale kirjutajale ta isikupära, seepärast täiendavad nad üksteist.  

Kohus ja arutlused Jeesuse saatuse üle olid lõppenud. Pilaatus püüdis küll Jeesust päästa, kuid see tal ei õnnestunud ülempreestrite surve tõttu. Ta nägi läbi preestrite süüdistuse, kes ei otsinud Jeesuse surma sellepärast, et kaebealune oleks olnud riigile ohtlik kurjategija. Nad ei lähtunud isegi mitte õigluse huvidest, vaid kadedusest. See loomulikult ärritas Pilaatust ja ta püüdis nende soovi täitmata jätta. Kuid juutide ähvardus  saavutas tulemuse. Kui sa selle vabaks lased, siis ei ole sa keisri sõber, oli määrav. Tegelikult polnud see Jumala otsuse järgi teisiti võimalikki. Jeesus läks Kolgatale süükoormaga, kandes mitte enda, vaid maailma patukoormat.

Ristikandmise raske teekond lõppes Kolgatal. Ees ootas ristilöömine. Mida tähendas ristilöömine, seda teadsid esimese sajandi kristlased vägagi hästi. See oli piinarikas surm. Ristilöödu võis piinelda ristipuul 2-3 päeva.

Ristilöömine ei ole ainult ajalooline sündmus, vaid sündmus oleviku tähendusega. Meil on vaja selle mõtet näha. Jeesus ristil, see ei ole ainult ühe süütu inimese surm. Jeesus ise oli öelnud, et ta oli tulnud andma oma hinge lunaks paljude eest. See oli lunastav surm. Karistuse, mida meie pidanuks kandma, oli Jumal pannud Tema õlgadele. Selleks, et meie saaksime päästetud. Vaadates ristilöödud lunastajale, hakkame sügavamalt mõistma ohvri suurust ja tähendust, mille tõi Taeva Kuningas. Lunastusplaan muutub meie jaoks selgemaks ning mõtted Kolgatast äratavad meis pühi tundeid. Meie hinges hakkab helisema tänulaul Jumalale ja Tallele. Uhkus ja eneseülistus ei saa valitseda inimest, kelle mälus on Kolgata sündmused elavad.

Iga inimese mõtted, kes vaatleb Päästja võrratut armastust, õilistuvad, süda saab puhtaks ja iseloom muutub. Ta saab valguseks maailmale ning peegeldab edasi seda imepärast armastust. Mida enam mõtleme Kristuse ristile, seda veenvamaks saavad meile apostel Pauluse sõnad: „Aga mulle olgu olemata, et ma kiitleksin muu kui meie Issanda Jeesuse Kristuse risti üle, mille läbi maailm on minule risti löödud ja mina maailmale.“ (Gl 6: 14)

Endine Juuru koguduse õpetaja Jüri Pärg on öelnud: „Kui nüüd sageli öeldakse esmalt, et Jeesus suri meie eest, et Jeesus mõtestas oma surma sellega, et sai Lunastajaks, siis sedagi peame täpsustama. Õige on see, et surmas sai Jeesus ohvriks meie eest ja see ohver kestab kuni Tema taastulekuni. Ristile viis Teda see, et Ta tingimusteta jälgis oma Lunastaja-loomust ja ühendust Isaga. Tema missioon ei küsinud surmast. Jeesus ei saanud Karjaseks mitte seetõttu, et Ta elu jättis, vaid et Ta Karjane oli, seepärast jättis Ta oma elu. Me ütleme siinkohal jättis, kuid pea võime öelda nii, nagu meie emakeel seda nii kaunilt ja täpselt võimaldab: Kristus elas surma läbi. Ta ei olnud tulnud tooma meile mingit kannatamise ja suremise õpetust, vaid nagu Ta on öelnud: Mina olen Tee, Tõde ja Elu.“  Aamen.