Kordades rohkem lootust

Rt 1:8-11.14-18

Ruti lugu on omapärane lugu teiste Vana Testamendi lugude seas. Lugu armastusest, kuid mitte tavapärases võtmes ja mitte ainult armastusest. Just see teebki kogu loo eriliseks ja nauditavaks.

Noomi koos oma mehe ja kahe pojaga oli põgenenud nälja ajal Iisraelisr võõrsile, Moabimaale. Kõik oli hästi kuni Noomi kaotas järjest surma läbi oma abikaasa ja kaks täiskasvanud poega. Nõnda jäi Noomi, nüüdseks juba eakas naine, üksi koos kahe tema jaoks võõramaist päritolu minijaga. Noomi otsustas minna tagasi oma rahva juurde, oma kodumaale. Ta arvas, et ta on kaotanud kõik. Lastetu lese saatus vanas maailmas oli julm, saati siis veel võõral maal. Ei ole midagi mis seoks, ei midagi, mis tagaks turvalisuse, ei ole kedagi, kellele loota. 

Kui Noomi oli minijatega hüvasti jätmas, teatasid mõlemad noored naised, et tahavad tulla temaga kaasa. Millest võis selline otsus tingitud olla? Kas tahtsid nad lihtsalt kokku hoida? Senine elu oli nende jaoks läbi, millestki tuli kinni haarata. Kas nägid mõlemad noored naised oma ämmas midagi, mida nad olid armastanud oma meeste juures ja see paelus neid sedavõrd, et varjutas kõik muu? Siiski küsis Noomi õigustatult miks nad peaksid tulema koos temaga Iisraeli. Siin, kus siiani elatud, on neil turvalisem olla. Siin on neil tuttavad tavad ja omad harjumused. Viimaks otsustas üks minija minna oma teed ja teine neist, Rutt, tulla koos Noomiga. Sel hetkel oli kaalul veel midagi peale lähisuhete ja kodumaa. See oli usuküsimus. Moabimaal oli teine usk. Otsustades minna Iisraeli, valis noor moabitar oma usuks Iisraeli usu ja Jumala.

Rutt ütles ühe kauni lause, millest üks osa trükitakse meil vahel laulatuse laululehtedele: «Ära käi mulle peale, et ma sind maha jätaksin ja pöörduksin tagasi su juurest, sest kuhu sina lähed, sinna lähen ka mina, ja kuhu sina jääd, sinna jään minagi! Sinu rahvas on minu rahvas ja sinu Jumal on minu Jumal. 17 Kus sina sured, seal tahan ka mina surra ja sinna maetagu mindki! Issand tehku minuga ükskõik mida, ainult surm lahutagu mind ja sind!»

Keset Noomi üksindust ja kurbust on korraga ta kõrval keegi, kes ütleb: “Mina jään. Mina olen sinuga.” Sellel “kellelgi” ei ole mingit kohustust või sundi. Ta jääb, sest ta tahab jääda. Ja koos on hea! Palju parem kui üksi. Palju rohkem lootust. Kordades rohkem lootust!

Keegi, kes on sinu kõrval, luust ja lihast inimene, võib anda sulle uut jõudu ja elutahet. Ta on Jumala enda poolt läkitatu, vähemasti sinu jaoks.

Rutt läks koos Noomiga Iisraeli, tema jaoks võõrale maale. Ruti valik, tema otsustavus ja valmidus loobuda oma tavapärasest elust ning otsus järgneda, kellelegi, kellest ta hoolis, lõid eelduse uuele elule. 

Jõudnud Iisraeli elasid Rutt ja Noomi esialgu suures vaesuses. Rutt korjas Petlemmas toiduks raasukesi, mis pudenesid lõikajetelt odrapõllul. Seal jäi Rutt silma Boasele, keda liigutas Ruti ustavus ja hoolitsus. Ruti raamat on väga lühike, kõigest neli peatükki, kuid seal tuleb mitmeid kordi esile üks mõiste: - lunastus. See mõiste on küll vanatestamentlikus tähenduses, kuid siiski märgiline meie jaoks.  

Boas lunastas Noomi ja Ruti kerjaja saatusest ning andis nende elule uue sisu. Nõnda leidis Rutt endale abikaasa ja sünnitas talle aja möödudes poja, kellest sai Iisraeli kuninga Taaveti esiisa. Noomi sai endale lapselapse, keda hoida ja armastada. 

Lunastus vabastab ikke alt. Sinna kus, oli kurbus, lein ja lootusetus, toob lunastus rõõmu, elu ja uue lootuse. Ühel hetkel võtti Boas Ruti loo kokku õeldes talle: Issand tasugu su tegu ja täielik palk tulgu sulle Issandalt, Iisraeli Jumalalt, kelle tiibade alla sa oled tulnud varjule!»

Me hulgume ränduritena argistel teeradadel ja tuleme sealt vahel Issanda tiibade alla varjule. Läbi palve, jumalateenistuse. Igal inimesel on võimalus lasta end lahutada Jumala armastusest või saada sellest osa. Võimalus saada lunastatud või jääda lunastamata. Sundi ei ole. Teine inimene meie kõrval saab meid kutsuda kaasa, meid julgustada või innustada, kuid oma otsused tuleb igaühel endal teha.