Sügisetüüdid

Pastoraadi verandal on hea lihtsalt istuda ja mõnd raamatut lugeda. Nõnda arvab isegi Sohvi, Kose pastoraadi kass. Oranži kattega diivan sai siia kolitud pea kaks aastat tagasi, kui käärkamber läks lammutamisele. Kõigile asjadele tuli tookord leida uus koht. Muist läks kiriku nurkadesse, muist orelirõdule, muist pastoraati. Vana diivan oli üks viimaseid esemeid, mis oma kohta otsis. Aga kõik kohad olid juba täis. Lõpuks tegime verandale ruumi ja mahutasime kohmaka mööblitüki siia. Siis selguski, et diivan istub verandale sama hästi nagu mugavat istumispaika otsiv inimene (või kass) diivanile.
Sügis poeb ligi, õues on alatasa vihmane ja vilu. Küll on siis hea, kui päike vahel tuleb ja pisut soojust vananevale ihule annab.

 Lausa uni tuleb peale.

Kiriku taga jõekaldal kasvav vaher tegutseb alati väga kiirelt. Esimesena tõmbas ta punase kübara pähe, aga vaata! Juba on ta oma kena kübara peast heitnud ja ainult õrn kleidiräbal laperdab veel tuule käes. Muudkui pillub ühekaupa eri värvi lehekesi vette ja imetleb oma peegelpilti. Jõgi, kes on palju näinud, kulgeb häirimatus rahus mere poole, olgu siis kevad, suvi või sügis. Olgu vaher alasti, pungas või lehes.

 

Õhtul tõmbasid kolm pisikest tüdrukut endale rätikud ümber (mis nad siitsamast ühe teatud kummuti sahtlist olid leidnud) ja korraldasid pastoraadi väikses saalis teeõhtu.