Udulaamade taga

1Kn 17:17-24

Kui me loeme Piiblist imelise tervendamise lugusid ja sellest, kuidas surnudki ärkavad ellu, siis võivad need tunduda muinasjutulised või vähemasti väga erandlikud lood. Kõik haiged ju ei saa terveks! Õnnetult surmasaanud ei ärka ellu! Piibli imelised tervenemislood ei ole mitte niivõrd sündmuste kirjeldused, kuivõrd narratiivid. Pildid, millel on öelda midagi enamat kui lihtne lugu, mis esmapilgiul paistab.

Eelija hüüd: «Issand, mu Jumal, lase ometi selle poisi hing tulla temasse tagasi!» on Vana Testamendi prohveti palve Jumala poole mitte ainult ühe lesknaise poja pärast, vaid kogu Jumalast võõrdunud inimkonna pärast, millele Jumal vastas tol hetkel poisi üles äratamisega ning hiljem (kogu inimkonnale) Kristuse ülestõusmisega. Kirik kuulutab läbi aegade, et Kristuse ülestõusmine muutis maailma. Pealtnäha läheb elu edasi samuti nagu varem – inimesed sünnivad, kannatavad ja rõõmustavad, armastavad ja vaevlevad ja viimaks surevad. Nagu kirjas Roomlastele ütleb apostel: surm on tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud (Rm 5:12).

Ja ometi on Kristuses kõik muutunud. Apostel hüüab: «Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?»  ning kiidab Jumalat, kes meile võidu annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi! (1Kr 15:54-57). Jutt ei ole ajalikust surmast, vaid igavesest. Kannatused, haigused ja ihulik surm jäävad siin me osaks ikka, kuid see ei saa meile viimselt kahju teha. Selle kõige üle on Jumala arm. Kristus on meid äratanud vaimulikust surmast igavesse ellu. Sama ime, mis sündis Eelija läbi lesknaise pojale või Jeesuse läbi Naini linna noormehele või Laatsarusele, on sündinud kõigi meie elus, kes usume Kristust oma Päästja ja Lunastajana.

Kristuse ülestõusmine on toonud meile lunastuse, vabanemise, elu. Paulus ütleb Rm 6:3j: „Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa kirkuse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus.“ Surm ei valitse meie üle, Kristus valitseb. Tema on meid lunastanud, on meie Issand. Kristus on ülestõusmine ja elu. Kogu elu on seeläbi teises valguses. Jumala valguses.

Valguse lastena me saame siin maailmas täita seda ülesannet, mille Jumal on meie kätte usaldanud: käia headuses, õigluses ja tões, olla õnnistuseks, püüda muuta seda maailma paremaks, külvata evangeeliumi lootust ja lohutust sinna, kus ilma Kristuseta valitseb lootusetus ja surm.
Ülestõusmine ja elu Issandas on vabanemine ja rõõm nende sõnade kõige sügavamas tähenduses. Surma ahelad on katki murtud! See rõõm on alati olemas. Rõõm armastuses, millega Jumal seda maailma on armastanud, andes oma ainusündinud Poja, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.  
 
Inimene võib ise tõrjuda oma elust usu välja ja keelata endale nõnda osasaamist Kristuse ülestõusmisest, kuid selle põhjal ei saa meie kedagi hukka mõista. Viimsed otsused on ikka Jumala käes. Meie ise võime samuti olla Kristusele kord lähemal, kord kaugemal, kord rohkem vaimulikult elus, kord vähem. Vaimulikus surmas olijate eest saame me palvetada, neile kaasa tunda, neid õnnistada ja nii palju kui sõltub meist, neid juhatada Kristuse juurde. Kõikujaid saame toetada, kui oleme nende lähedal, kui nad meid usaldavad. Ja kui me ise laseme kaduvusest tingitud kurbusel enda üle võimu saada, siis ei tohi me unustada, et me elame siiski Jumala armastuses.

Haigused, raskused ja mured võivad vahel olla nagu paks udu, mis rullub üle meie. Midagi muud enam ei näe. Me vajume justkui üha sügavamale ja sügavamale, põhja pole näha ega ka valgust. Ent meile jääb teadmine et ka kõige tihedama udulaama all on meid ootamas ja kinni püüdmas ning samas ka meie kohal on kõrgumas Jumala käed. Tema arm kõrgub üle kõige ka siis kui me seda ei näe. Kui ma ka kõnniksin surmavarjuorus ei karda ma kurja, sest sina oled minuga (Ps 23:4). 

Ühel hetkel udu hajub. Meie vaateväli muutub, Jumala armastus ei muutu, siis tuleb lihtsalt selgus. Praegu me näeme aimamisi, siis aga palgest palgesse.