Inglite leib

2Ms 16:11-19.31.35

Iisrael on kõrberännakul. Nad on teel olnud piisavalt kaua, et kulutada ära enamik toiduvarudest, mida jõudsid kaasas kanda. Mure tühja kõhu pärast, justnimelt mure, mitte tühi kõht ise, pani Iisraeli nurisema Moosese ja Aaroni vastu: ja Iisraeli lapsed ütlesid neile: «Oleksime ometi võinud surra Issanda käe läbi Egiptusemaal, kus me istusime lihapottide juures, kus me sõime leiba kõhud täis! Teie aga olete meid toonud siia kõrbesse, et kogu seda kogudust nälga suretada.» (2Ms 16:3)

Võrdlus Egiptuses elatud ajaga kutsus esile rahulolematuse. Kui pääseks ometi enda elu võrdlemisest teiste omaga! Sellest ei tule midagi head. Iisraeli lastele meenusid Egiptuses oldud ajast ainult positiivsed asjad. Meenusid lihapotid, mitte rahva alam positsioon kohalike ees. Meenusid täis kõhud, mitte koduigatsus.

See on minevikuihalejate tavaline viga. Meelde jääb hea, halb ununeb. Üldse on igasuguste maiste ihade ja soovidega samasugune lugu. Eemalt vaadates on mäetipud nii ilusad! Asjaolu, et mägedes on külm ja ohtlik, ei kõla seejuures arvestatava argumendina. Mõnikord oleme valmis loobuma olemasolevast, peaasi et saaks mida hing ihkab. Aga  siis, kui oleme kõrgel mägedes, võibolla algul isegi oleme tänulikud ja õnnelikud, aga tasapisi tuleb ikka argipäev, tuleb tegeleda külma ja ohtudega. Me harjume ja tüdime, ei oska käesolevast enam rõõmu tunda ja viimaks nuriseme, et tegelikult tahaks hoopis midagi muud. 

See nurisemine ei pruugi olla intensiivne, aga ka tänu ei tule enam südamest. Mis sa siin ikka tänad või kiidad, kui kõik on nagu on. Mõnel teisel on palju paremini... Miks on nii raske olla õnnelik sellega mis meil on? Tänuga võiksime alustada ja lõpetada iga päeva ja võtta iga einet. Luther on öelnud: "Kõik mida Jumal teeb, teeb Ta ainult sellepärast, et Ta on minu hea ja armuline taevane Isa, ja mitte sellepärast, et ma olen selle ära teeninud."

Ometi Issand kuulis Iisraeli laste nurinat ja kinkis neile taevamanna, mis iga hommik kastena taimedele kogunes. Kõrberändurid küsisid: „Mis see on?“, heebrea keeles „Man-hu?“. Mooses vastas neile: «See on leib, mida Issand annab teile süüa». Iisraeli sugu pani sellele nimeks «manna». 

Teadlased on püüdnud seda ainelt tuvastada. On pakutud kaht kõrbetaime  - tamariskipuu (Tamarix mannifera) ja teatud samblik (Lenora esculenta). Tamariskile kogub hooajati suhkruga sarnanev aine, samblik on maitsetu, kerge ja õhuline, kuid kõlbab ka söögiks, aga kumbki neist ei suudaks toita suurt hulka rahvast pika aja jooksul. Selles mõttes on igal juhul tegu imega, isegi kui leida imele mingi mõistusepärane seletus.

Vana Testamendi Laulik võtab selle loo kokku nõnda:

Issand laskis sadada nende peale

mannat toiduks;

ta andis neile taeva vilja.

Inimene sõi inglite leiba;

ta lähetas neile rooga,

nõnda et küllalt sai.  (Psalm 78:24-25)

Jumal toitis Iisraeli rändureid  sel viisil nelikümmend aastat, kuni nad jõudsid Kaananimaa piirile. Iga päev said nad toitu vaid selleks päevaks. Igal õhtul heitsid nad magama ilma et neil oleks kapis tükikest leiba järgnevaks päevaks (tõsi küll, neil polnud ka kappe) ja iga päev toideti neid hommikul taevamanna ja õhtul vuttidega Jumala enda viljaaitadest.

Igapäevane leib on taevamanna meie jaoks. Kõik, mis meil on, on teenimatu arm. Patt oleks nuriseda. Mannetu oleks istuda nende lihapottide juures ja mitte kunagi ette võtta teekonda Tõotatud Maale.

Jeesus ütles teda kiusavale saatanale Moosese seadust meenutades: «Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.»  Inimene on alati olnud valmis kergekäeliselt vastu võtma kaduvat rooga ja saama kergekäeliselt on ta valmis loobuma vaimsest toidust. Inimene ei lähe naljalt kõrbe elama, aga on valmis elama kogu elu vaimses kõrbes, ilma vaimuliku toiduta.

Inglite leib on ainus toidus teel taevariiki. Pea kõik tunnevad vahel seda nälga, seda närivat tühjust, mida ei saa täita selle maailma erinevate andidega, olenemata sellest kui hõrgutavad nad esialgu võivad tunduda. Siin on valusid, mida ei saa tuimestada üksi meelemürk. Haiguseid, mis kurnavad meid ja lõpuks hävitavad meie kehad. Tülid ja tüdimus, mis hävitavad inimsuhteid. Surm, mis röövib meilt armsamad. Meie endi surm, mis tumeda varjuna meid saadab ning kusagil ootab. Siin on süütunne asjade pärast, mida oleme öelnud ja teinud ja asjade pärast, mida oleme jätnud tegemata. Seda närivat  valu ja nälga, ei suuda meie maailm täita ega rahuldada.

Jeesus ütleb: Mina olen eluleib. Ta näeb kõiki neid põlvkondi, samas iga üksikut inimest, kellel on vaimulik nälg. Pangem tähele, et Jeesus nimetab ennast leivaks, mis on tulnud taevast alla. Meie ei pea Eluleiva järele taevasse minema. Tema alandub meieni ja painutab end alla, et kohata meid siin. Tema on inglite leib, Jumala leib, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu (Jh 6:33).