Ennäe, vesi!

Ap 8:26-40 Filippus ja Etioopia kojaülem

Issanda ingel rääkis aga Filippusele: «Tõuse ja mine lõuna poole seda teed, mis läheb Jeruusalemmast alla Gaza poole! See on tühermaa.» Ja Filippus tõusis ning läks. Ja vaata, üks Etioopia eunuhh, etiooplaste kuninganna kandake võimukandja, kes valitses kogu ta varanduse üle, oli tulnud Jeruusalemma Jumalat kummardama ning oli tagasi pöördumas ja istus oma tõllas ning luges prohvet Jesaja raamatut. Ja Vaim ütles Filippusele: «Mine ja ligine sellele tõllale!» Filippus jooksis tõlla juurde ja kuulis teda lugevat prohvet Jesaja raamatut ning küsis: «Kas sa ka aru saad, mida sa loed?» Tema vastas: «Kuidas ma võin aru saada, kui keegi mind ei juhata?» Ja ta palus Filippust astuda üles ja istuda enese kõrvale. Ja kirjakoht, mida ta luges, oli see: «Tema on kui lammas viidud tappa ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees, nõnda ei ava ka tema oma suud.   Tema alandamisega on tema õigus ära võetud. Kes jõuab tema suguvõsast jutustada? Sest ta elu võetakse ära maa pealt.» Ja eunuhh hakkas rääkima ning ütles Filippusele: «Ma palun sind, kelle kohta prohvet seda ütleb? Kas enese või kellegi teise kohta?» Aga Filippus avas oma suu ja sellest kirjakohast lähtudes kuulutas talle evangeeliumi Jeesusest. Aga kui nad teed mööda edasi läksid, jõudsid nad ühe vee äärde. Ja eunuhh lausus: «Ennäe, vesi! Mis takistab, et mind ei võiks ristida?» Aga Filippus ütles: «Kui sa usud kogu südamest, siis on see võimalik.» Ta vastas ja ütles: «Ma usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!» Ja ta käskis tõlla peatada ja nad mõlemad, Filippus ja eunuhh, astusid vette, ja Filippus ristis tema. Aga kui nad veest välja tulid, haaras Issanda Vaim Filippuse, ja eunuhh ei näinud teda enam. Kuid ta läks oma teed edasi rõõmuga. Aga Filippus leiti Asdodist, ja ta kuulutas mööda maad käies evangeeliumi kõigile linnadele, kuni ta jõudis Kaisareasse. 
 

Etioopia kirik on üks maailma vanimaid kirikuid. Apostlite tegude raamatu põhjal sai kõik alguse ühest mehest, kes luges tühermaal teel olles Vana Testamenti, Jesaja raamatu 53.-st peatükist. Luges, aga ei mõistnud. Samal ajal andis Issand märku apostel Filippusele, et ta läheks teele, mis viib Jeruusalemmast Gaza poole. Filippus kuuletus küsimusi esitamata. Kui on tarvis minna, siis on tarvis minna. Filippus nägi tõlda veeremas ja kuulis Etioopia kojaülemat lugemas Pühakirja. Ta vaatas teda ja küsis: «Kas sa ka aru saad, mida sa loed?» Küllap võiks sama küsimuse esitada paljudele, kes omaette pühakirja loevad.

Tema on kui lammas viidud tappa ja otsekui tall on hääletu oma niitja ees, nõnda ei ava ka tema oma suud.

Eetioopia kojaülem tundis, et tal jääb enda tarkusest vajaka. Samas tõdes ta, et siin on keegi, kes taipab Pühakirjast rohkem kui tema. Ta palub, et Filippus talle seletaks. Filippus kuulutas nüüd etiooplasele rõõmusõnumit Jeesusest: Inimene on patune, oma pattudega, oma eluviisiga ootab teda põrgu. Aga Jumal maailma nõnda palju armastanud, et Ta saatis oma ainsa Poja Jeesuse, kes suri ristil et kanda karistust meie pattude eest. Nagu tall on hääletu oma niitja ees, nõnda ei ava ka tema oma suud. Jeesus suri ristil. Kolm päeva hiljem tõusis Jumala Tall surnuist üles. Kõik, kes usuvad Kristusesse, neil on pattude andeksandmine ja igavene elu.

Nii lihtne, kui see kõne ka meile tundub (kirja pole seda ju tervikuna pandud), pidi see ometi olema vägev, sest peagi silmas Etioopia kojaülem lahtist vett ja täheldas: «Ennäe, vesi! Mis takistab, et mind ei võiks ristida?»

Vahel on öeldud, et ristimiseks ettevalmistus peaks kestma vähemalt kolm aastat. Vahel on meie kirikule ette heidetud, et me liiga kergekäeliselt olme valmis inimesi ristima. Aga siin ütles Filippus: «Kui sa usud kogu südamest, siis on see võimalik.» Etioopia kojaülem ütles: «Ma usun, et Jeesus Kristus on Jumala Poeg!»

Sellest piisas.  

Kogu elu on vahel nagu tühermaa, kust me oma eluvankriga läbi loksume. Ja siiski võib siit leida eluvett, ilma hinnata. Nende jaoks, kel on usku.

Etioopia kojaülem käskis tõlla peatada ja nad mõlemad, Filippus ja eunuhh, astusid vette, ja Filippus ristis tema.

Kas sa mäletad oma ristimise päeva? Või mäletad, mida teised on sulle sellest rääkinud? See, et meid on ristimise läbi Jumala lastega liidetud, muudab viimaks kõik. 

Martin Lutherit olla rasketel aegadel, kui näis, et kogu kirik on taganenud õigetel alustelt, kui ta enda elu oli ohus ja kui tal tekkisid kahtlused, siis sai ta kinnitust lihtsast lausest või tunnistusest: "Ma olen ristitud."

Sellest teadmisest piisab. Sellest usust piisab.