Mõistlik jumalateenistus

                                                                                 Jutlus 5. jaanuaril
Rm 12:1-5

12 1 Nüüd, vennad, kutsun ma teid üles Jumala suure halastuse pärast tooma oma ihud Jumalale elavaks, pühaks ja meelepäraseks ohvriks; see olgu teie mõistlik jumalateenistus. 2 Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik. 3 Sest selle armu tõttu, mis mulle on antud, ütlen ma igaühele teie seast, et ta ei mõtleks üleolevalt selle kohta, mida tuleb mõtelda, vaid mõtleks nõnda, et saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal igaühele usu mõõdu on jaganud. 4 Sest otsekui meil on ühes ihus palju liikmeid, aga kõigil liikmeil ei ole sama tegevus, 5 nõnda oleme meie paljud üks ihu Kristuses, üksikult aga üksteise liikmed.

Jäin mõtlema, et kas üleskutse tuua oma ihud Jumalale meelepätaseks ohvriks, ei ole mitte lihtne üleskutse jumalateenistuslikule elule? Inimene oma mugavuses ja meisterlikkuses Jumala seaduste väänamises, mõtleb sageli: ”Ah, täna ma ei lähe jumalateenistusele, täna teen midagi muud. Vaevalt, et see saab nii oluline olla. Ent inimese ihu ja vaim kuuluvad kokku. Kui ihu jääb eemale kristlaste osadusest, jääb ka vaim. Ja mis siis üldse inimese elu Kristusega seob?

Nii lihtne on muganduda praeguse ajaga, joosta kaasa selle maailma hullusega ja kõige selle järel, mida inimesed siin hindavad. Kõik ju teevad nii! Kuidas selles segaduses aru saada mis on Jumala tahtmine? See kipub ununema. Oma mõtted ja tahtmised võtavad võimust, ühiskond avaldab oma mõju.

Kristlase igapäevases elus peaksid olema kaks lahutamatut osa — palve ja armastus. Need kokku moodustavdki jumalateenistuse. Jumalateenistus küll algab pühapäeval kirikus, kuid jätkub läbi terve arginädala armastustegudes. Ka palve on armastustegu. Nii inimese, kes palvetab, kui Jumala, kes kuulab ja vastab. Sören Kierkegaard ütleb, et armastus muudab inimese Jumalale meelepäraseks ja teeb ta tugevaks. Armastus ei muutu iialgi, isegi kui kõik ülejäänu muutub. Elu armastuses on inimsuhete, rõõmude ja murede toomine palves Jumala ette. 

Ristitud inimesed, Jumala lapsed, toovad pühapäevasel jumalateenistusel iseendid vaimulikuks ohvrianniks. Ohverdades oma aega ja usaldust, anname iseendid vähemalt mingiks hetkeks Jumalale.

Samas kirjalõigus hoiatab Paulus meid ka kõrkuse eest, et me ei mõtleks üleolevalt. See kehtib ka argielu asjade kohta, kuid ennekõike vaimulike küsimuste kohta. Näiteks vestlesin kord ühe tuttava vaimulikuga armulaua teemadel. Tema, toetudes usuisade ütlustele väitis, et on ainult 2 põhjust, miks inimene ei tule armulauale ja mõlemad on tingitud kõrkuse patust: 1) inimene mõtleb: ma olen liiga patune, et armulauast osa võtta. 2) ma ei ole nii patune, et armualauast osa võtta.  Kõik muud mõtted tulenevad emmast-kummast. Mõlemal juhul suhtub inimene üleolevalt Jumala armastusse, mis Kristuses on ilmunud. Kõrkus on esimene surmapattudest, pattudest, mida andeks ei anta.

Viimaks soovib  Paulus veel, et igaüks saaks arukaks sedamööda, kuidas Jumal talle usu mõõdu on jaganud. Jah, usumõõt on inimestel erinev. Aga igaüks meist peaks oma olemise, oma elu ja elu mõtestamise raames püüdma elada nõnda, et kui me elu oleks ohver või and, siis selline, mis kõlbaks Jumalalale. Iga päev.