Kolmekuningapäeval

Kl 1:24-27

Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu, see tähendab koguduse heaks, kelle teenriks ma olen saanud Jumala korralduse järgi, mis mu kätte on antud teie heaks, et teile täielikult kuulutada Jumala sõna, seda saladust, mis oli varjatud endiste aegade ja sugupõlvede eest, nüüd on aga avaldatud tema pühadele, kellele Jumal tahtis teada anda, mis on selle saladuse kirkuse rikkus kõigi rahvaste seas; see on - Kristus teie sees, kirkuse lootus.

Lootus. Kirkuse lootus. See on kirkuse rikkus kõigi rahvaste seas. Kolm tarka tõid Jeesusele kuninglikke kingitusi – kulda, viirukit ja mürri, igaüks neist oli ülimalt väärtuslik ja hinnaline. Kuid kõik see kahvatab selle saladuse kirkuse rikkuse kõrval, mis on Kristus meie sees. Just nimelt sees. Sellest ei piisa, kui Kristus on kirikus, või altarisakramendis, või Piiblis, või vanemate usus. Kristus, kirkuse lootus, peab olema meie sees.

Mismoodi saab Kristus olla me sees? Mida see tähendab? Ehk sobib seda selgitada ühe väga kaasaegse elktroonilise abivahendiga nimega GPS – lühend ingliskeelsest väljendist: üleilmne asukoha määramise süsteem. See on satelliitnavigatsioonisüsteem, mis võimaldab asukoha ja aja info kättesaadavuse ka halva ilmaga, igal ajal ja igal pool üle Maa.

Enamasti kasutavad autojuhid GPS liikudes tundmatutel teedel või võõrastes riikides. Kristus meie sees on sarnane abimees, ainult et mitte elektrooniline, mitte raha eest ostetav, mitte rikki minev, vaid keegi, kelle hoolde me võime rahuliku meelega usaldada oma elu.

Üks vagajutt räägib Jumala otsimisest. Nimelt oli Jumal otsustanud pärast maailma loomist pisut tagasi tõmbuda, et mõnest varjulisest kohast vaadata kõige loodu käekäiku. Jumal pidas inglitega aru millist peidupaika valida. Üks ingleist soovitas varjuda maa alla. Jumal vastas talle, et see pole kuigi hea mõte – õige varsti hakkavad inimesed kaevama ja kaevandama ning leiavad ta liiga kergesti üles. Teine ingel andis nõu peituda taevasse. Ent Jumal vastas: “Ärge alahinnake inimesi. Nad arenevad ruttu. Nad õpivad ka lendama mitte ainult maa kohal, vaid kõrgemalgi maailmaruumis. Ei, taevas ei oleks mul rahu. Pakuti veel mõningaid kohti, ent ükski ei tundunud piisavalt hea. Viimaks julges üks ingel välja pakkuda üsna pöörase idee: “Peida ennast inimese südamesse!”, ütles ta. Jumal vaatas rõõmsalt inglile otsa: “See on parim peidupaik, mis iial välja mõeldud. Oma enda südamest ei oska inimesed mind tõesti otsida!”

Viimselt on kõik Jumalaga seonduv ikkagi müsteerium, saladus. Tuntud religioonisotsioloog Rudolph Otto kirjutas kuulsas teoses Pühaduse idee, et "Kui inimmõistus suudaks Jumalat täielikult seletada, lakkaks Jumal olemast."

Ja ometi on Jumala saladus avaldatud tema pühadele, kellele Jumal tahtis teada anda. Kui vahel unustame, kes on need pühad, kellest alati apostlikus usutunnistuses tunnistame. Siis need ongi kõik need, kes seda saladust on pisutki mõistnud. Rudolph Ottol on õigus, lõpuni ei suuda meist keegi Jumalat mõista. Aga pärast jõulusündmust, pärast Sõna lihakssaamist, ei ole Ta ka enam päris varjatud Jumal. Samuti nagu Suur Jumal sündis kord Petlemmas väikese lapsena, võib ta sündida ka täna inimeste südames ja panna need helendama kirkuses ja lootuses.