Usk on loodetava tõelisus

Jutlus 26.01. AD 2014

Hb 11:1-10 Usust ja uskujatest muistsel ajal

Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus. Selle kohta on ju esivanemad saanud tunnistuse. 3 Usus me mõistame, et maailmad on valmistatud Jumala sõna läbi, nii et nägematust on sündinud nähtav. 4 Usus tõi Aabel Jumalale parema ohvri kui Kain, mille tõttu ta sai tunnistuse, et tema on õige, kuna Jumal andis tema andide kohta tunnistuse, ja usu kaudu ta räägib veel surnunagi. 5 Usus võeti ära Eenok, et ta ei näeks surma, ja teda ei leitud enam, sest Jumal oli ta ära võtnud. Aga juba enne, kui ta ära võeti, oli ta saanud tunnistuse, et ta on olnud Jumalale meelepärane. 6 Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad. 7 Usu läbi sai Noa hoiatuse selle kohta, mida veel ei olnud näha, ja ta ehitas jumalakartuses laeva oma pere päästmiseks; ja selle kaudu ta mõistis süüdi maailma ja sai selle õiguse pärijaks, mis tuleb usust. 8 Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. 9 Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad. 10 Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal. 

Kui elu läheb oma tavalist rada, tundub kõik kuidagi lihtne ja loomulik, justkui nii peakski olema. Aga alati ei lähe nii, vahel on kiusatused tee peal, vahel katsumused. Kui aga tekivad kõrvalekalded, meie ellu sekkub Saatus, see suur Jumala tööriist, siis kõnnime me korraga nagu vetruval soopinnasel, teadmata kas see kannab. Uskudes ja lootes, et ehk ikka kannab.

 

Kui jalgealune kõigub ähvardavalt ja meie usk pannakse proovile, siis on alati võimalik usus naalduda Tema najale, kelle käes on viimselt kõik, aga selleks tuleb end ka lahti rabelda kõidikutest, millega see maailm meid seob. Täiesti vabaks, kuigi see tundub võimatu.

Nagu lugu väikesest poisist toidupoes. Poiss seisis leti ees, tema lähedal oli avatud kast isuäratavate küpsistega. "Tere päevast, noormees," ütles kaupmees. "Kuidas ma sind aidata saan?

"Mitte kuidagi," vastas poiss kärmelt:

"No? Mulle tundub, nagu sa tahaksid kangesti neid küpiseid?!

„Oh, te saate must valesti aru! Ma tahan kangesti neid küpsiseid mitte tahta!“

Kiusatused, olgu väikesed või suured on nagu püünised meie teel. Neid vedeleb igal pool. Naljaviluks ütleme me siis vahel: "Saatan sundis mind seda tegema!", kuid tegelikult ei saa me kiusatusele järgi andmises süüdistada kedagi teist, kui vaid iseennast. Me oma himud juhivad meid ja me oma soovid. Kiustased on kavalasti me tee peale seatud. Katsumused, aga midagi, mis meie ellu lihtsalt nagu kallatakse ja me ei saa nende vastu midagi teha. Küsimus on vaid kuidas me antud olukorraga toime tuleme.

Ent just seal, kus olukord näib lootusetu, just seal saab Jumala vägi suureks. Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus, ütleb Heebrea kirja autor (s 1). Ja lisab samas: Aga ilma usuta on võimatu olla meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad.

Meil kerkis alles hiljaaegu piiblitunnis küsimus, et ehk piisab sellest, kui olla lihtsalt väga hea inimene. Et ehk pääsevad igavesse ellu ka need, kes pole selles elus Jumalaga kohtunud, ega Teda uskunud, kuid kes ei ole ka midagi suurt halba teinud. Heebrea kirja autor astub sellele seisukohale selgelt vastu. Ilma usuta on võimatu olla meelepärane.

Ta toob rohkelt näiteid Vanast Testamendist. Aabel ja Kain, mõlemad ohverdasid Jumalale, kuid vaid ühe ohver oli Jumalale meelepärane. Mitte ohver iseenesest, vaid südamehoiak, millega Aabel oma ohvri tõi. Järgmisena mainitakse Eenokit. Jällegi, tema usk oli nõnda suur, et ta kohta on öeldud, et ta kõndis koos Jumalaga. Lausa elust ellu. Mainitud on ka Noad ja Aabrahami, kõiki suuremaid VT algusaegade usuisasid, kes tegid oma tegusid ja elasid oma elu üksnes usus. Heebrea kirja autor ütleb kaunilt: Usk on loodetava tõelisus. Nimetatud Vana Testmandi usuisad suutsid näha usus tõelisena, mida paljud ei suutnud näha. Eenok kõndis koos Jumalaga juba siin ja võeti otse, surmavalda viimata, taevasse. Noa nägi saabuvat veeuputust ja keei ei uskunud tema jutte ähvardavast ohust. Aabrham uskus, et tema sugu saab õnnistatud, kuigi ta oli juba vana mees ja tal polnud järglasi.

See on kuulekuse ja alandliku usu tee, mis meilt kui kristlastelt oodatakse. Leppimist olukordadega, mida me muuta ei saa. Jumala usaldamist kõigis olukordades. Aga ka julget vastuseisu kurjale ja võitlemist neis olukordades, kus meil tuleb võidelda selle maailma vürstiga ja pimeduse jõududega.