Vana-aastaõhtul

1 Pt 1:22-25

Et te olete kuulekuses tõele oma hinged puhastanud siiraks vennalikkuseks, siis armastage raugematult üksteist puhtast südamest! Teid pole uuesti sünnitatud kaduvast, vaid kadumatust seemnest, Jumala elava ning jääva sõna kaudu. Sest «kõik inimlik on kui rohi ja kogu ta hiilgus nagu rohu õieke. Rohi kuivab ära ja õieke variseb maha,  aga Issanda sõna jääb igavesti.»

Vahel arvavad inimesed ekslikult, et kui nad on ristitud ja kusagil koguduse liikmed, siis on kõik, mis suhtes Jumala tegema peab, tehtud. Justkui piisaks igavikulisele Jumalale näpuotsaga antust.

Ent ka uuestisündinud vajavad manitsemist ja julgustamist. Ka kõige tugevamad usus võivad aeg-ajalt värahtada. Olles inimesed oleme inimlikud, aga kõik inimlik on kui rohi ja kogu ta hiilgus nagu õieke. Rohi kuivab ära ja õieke variseb maha (s.24). Kui mitmel talvel me peame uuesti varisema ja kui mitmel kevadel uuesti õitsele puhkema, et taibata iga kevad, iga puhkemine, kogu elu on Jumala arm? Meist enestest on ennekõike kaduvus ja rumalus. Igavene elu on aga Jumala and,

Et seda andi, Jumala armu vastu võtta, tuleb inimesel oma hinge puhastada, nagu Peetruse kirjas öeldakse, siiraks vennalikkuseks.   

2 saj. peale Kristust elas Smürnas, kus mõnevõrra hiljem elas ja tegutses ka meie kiriku nimipühak, Püha Nikolaus, piiskopina Polykarpos. Smürna asub tänapäeva Türgi aladel. Polykarpos oli Jeesuse apostli, apostel Johannese õpilane. Polykarpos oli kiriku piiskop, kuid ta elas kiriku kõige hullemate tagakiusamiste ajal. Paljud kristlased pidid märtrina oma elu jätma. Sama saatus tabas ka piiskop Polykarpost. Suurel võitlusareenil lasti ohvrite allale metsikud kiskjad. Kui Polykarpose kätte järg jõudis ja Rooma sõdurid saabusid teda  kinni võtma, ütles ta vaid: Jumala tahtmine sündigu!

Siiski võttis piiskop teda arreteerima tulnud sõdureid vastu kui vanu sõpru. Ta pakkus neile süüa ja vestles nendega. Ja siis esitas ta ühe palve – ta palus üht tundi palvetamiseks. Sõdurid ei olnud kadedad – nad andsid talle tunni ja pärast koguni teise veel. Tegelikult olid nad oma mõtteis juba hakanud kahtlema Polykarpose vahistamiskäsus. Ent siiski, käsku tuli täita ja nad viisid piiskopi maavalitseja ette. Siiski rääkisid sõdurid valitsejale oma kahtlustest. Valitseja hakkas juba isegi kahtlema ja pakkus piiskopile võimalust: ”Nea oma Jumalat ja ma lasen su vabaks!” ütles ta Polykarposele.

Polycarpose vastus oli : "86 aastat olen teeninud Teda. Ta ei ole kunagi teinud midagi valesti . Kuidas saaks ma Teda needa või teotada? Mu Kuningas, Jeesus Kristus, on ju päästnud mind! "

Maavalitseja otsis veel väljapääsu. "Kui see vana mees, kes seisab meie kohtu ees, vannub keisri nimel, siis on see piisav. "

Seepeale vastas Polykarpos: "Kui te kujutate hetkekski ette, et ma seda teeksin, siis ma arvan, et te teesklete, et ei tea, kes ma olen. Ma olen kristlane. Ma ei anna kellegi teise nimel ühtegi vannet. Issand on minu Jumal. Sellest piisab."

Maavalitseja ähvardas nüüd välja tuua metsloomad.
Polykarpos ütles rahulikult: " Too nad välja. Õige jääb õigeks ja vale valeks"

Maavalitseja ähvardas : "Ma põletan sind elusalt! "

Polykarpos vastas : "Sa ähvardad mind tulega, mis põletab tunniga, kuid Jumala otsused on igavesed."

Maavalitseja lasi püstitada tuleriida nagu hiljem keskajal nõidadele tehti.

Tuleleegid nilpsid piiskoppi, kuid tunnistajad nägid ta näol usku ja rõõmu Tuli ei toonud talle surma, viimaks pidid Rooma sõdurid pussnoad appi võtma.  Polykarpos maeti 22. veebruaril 155 AD.

Enne surma olla ta korranud Jeesuse sõnu: "Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele? " (Mk 8:36).

Selle loo valgel võiksime meie, igaüks ise endalt, küsida kui tugev on minu usk? Kas ma oma elus ajan pigem taga selle maailma pakutavat või otsin teed, mis viiks Jumala rahusse? Oma katsumustes, kas klammerdun Jumala või maailma külge?

Võib ju kahelda kas sel kõigel on mingit tähtsust, kuid tänagi loetud Luuka evangeeliumis on tähendamissõna viljatust viigipuust. Viinamäe isand näeb seal viljapuud, mis pole aastaid vilja kandnud ja annab aednikule korralduse viigipuu maha raiuda. Aednik palub: «Isand, jäta ta veel sellekski aastaks, kuni ma ta ümber kaevan ja talle sõnnikut panen,  ehk ta hakkab tuleval aastal vilja kandma, aga kui mitte, siis raiu ta maha!»

Ehk on algav aasta meile sarnaseks armuaastaks? Kas kanname vilja? Kas me hinged saavad puhastatud?