Mu pea on põrmus (jutlus)

Lk 17:11-19

Ja see sündis, kui Jeesus oli minemas Jeruusalemma, et ta läks Samaaria ja Galilea vahelt läbi. Ja kui ta jõudis ühte alevisse, tulid talle vastu kümme pidalitõbist meest, kes jäid eemale seisma. Ja nad tõstsid häält ja hüüdsid: «Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!» Ja neid nähes ütles Jeesus neile: «Minge näidake endid preestritele!» Ja sündis, et nad mineku ajal said puhtaks. Aga üks nende seast, nähes, et ta on paranenud, tuli tagasi Jumalat valju häälega ülistades ja langes silmili maha Jeesuse jalge ette teda tänades. Ja see oli samaarlane. Jeesus kostis: «Eks kümme ole saanud puhtaks? Kus on need üheksa? Kas muid ei ole leidunud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalat ülistades, kui vaid see muulane?» Ja ta ütles talle: «Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!»

           

Pidalitõbised olid olid ühiskonnast väljaheidetud. Ükski terve inimene nendega suhelda ei tahtnud, neid kardeti nagu surma ja põlati, sest pidalitõbe usuti olevat karistus nende pattude eest. Leeprahaige sai suhelda vaid oma saatusekaaslasega ja nii moodustasid väikesed väljatõugatute ja surmaminejate rühmad, kes elasid omaette ja olid vastastikku üksteise ihude järkjärgulise lagunemise tunnistajateks. Sõrmed, kõrvad, nina ... 

«Jeesus, halasta meie peale!» hüüdsid 10 pidalitõbist kohates oma teel Issandat. Nad olid seisma jäänud eemal. Nad ei julgenud lähemale minna. Tema ei puudutanud neid.

«Jeesus, halasta meie peale!» Kas nad hüüdsid seda igaüks eraldi ja läbisegi või korraga? Ta ei alustanud kurjade vaimude väljaajamist.

«Jeesus, halasta meie peale!» Kas nad hüüdsid seda korduvalt või ainult ühe korra? Ta ei kuulutanud nende pattude andeksandmist. Jeesus isegi ei palvetanud nende eest, vähemasti mitte valju häälega. Ta ütles vaid: «Minge näidake endid preestritele!»

Pidalitõbised pidid sattuma segadusse. Milleks minna preestri juurde? Preester saab nad puhtaks kuulutada kui nad seda oleks, aga nad ei ole ju! Sellistena ei lastaks neid preestrite ligigi. Kas Jeesusel midagi muud ei olegi neile öelda? Kas nad tõesti peaksid võtma endi jalge alla tee otsekui oleks nad sealsamas tervenenud?

Aga teele nad läksid, sest midagi muud targemat polnud neil samuti teha. Nad haarasid kinni ainsast päästerõngast, mis neil oli. Alati võib ju juhtuda ime. Igas olukorras. Ka nendega, kel pole mingit lootust. Nende teel olles see juhtus. Nad tõepoolest said terveks. Vaatasid vastastikku üksteise ihuliikmeid ja imestasid. Võib vaid arvata milline rõõmupuhang sellele järgnes.

Kõik kümme said terveks. Üheksa saatusest ei tea me midagi. Mis nad oma võidetud eluga tegid. Teame vaid, mis nad tegemata jätsid. Vaid üks tuli tagasi Jeesuse juurde, et teda tänada.

Tänulikkus ei ole ühekordne sündmus, vaid osundab südamehoiakule, ellu suhtumise viisile. Üks pidalitõbine üheksast mõistis, et tema elu ei ole ta enda käes. Ta oli siiani olnud üksi oma murega, õigemini oli seda kuigivõrd jaganud kaaskannatajatega, nüüd oli ta leidnud kellegi, kes hoolib, veel enam, kellegi, kel on meelevald aidata. Temaga tahtis ta jagada oma tänu, oma edasist elu.

Aafrikas elaval Masai hõimul on väga omapärane viis tänamiseks. Kui masai tahab tänada, kummardab ta maani, puudutab oma otsaesisega maad ja ütleb: „Mu pea on põrmus“. Ühe teise Aafrika hõimu liikmed väljendavad oma tänu istudes pikalt selle inimese onni ees, kes on neile teene osutanud ja ütlevad: „Ma istun maas sinu ees“. Tänamine on seotud kummalgi juhul alandlikkusega.

Heebrea keeles lähtub sõna tänulikkus - hoda'ah – samast tüvest kust tuleb sõna ülestunnistus. Tänu väljendamine on seotud tunnistusega oma sõltuvusest, kinnitusega, et teistel isikutel on mõju sinu elu üle, kõik ei ole sinu enda käes. Tänu on tunnistus, et kellegi teise tegevus otseselt suunab sinu elu paremuse poole.

Üheksa kümnest otsis sel päeval välist ja füüsilist muutust. Nad said selle, rahuldusid saaduga ja läksid oma teed. Paraku jätsid nad seega end ilma suurimast õnnistusest, mida Jeesus pakkus tollele, kes tema juurde naases. Isandate Issandal on anda enamat kui füüsiline tervenemine.

Blaise Pascal arutleb: Oleme naeruväärsed, leides tuge omasuguste seltskonnast, sama armetud nagu meie, sama jõuetud nagu meie, ei saa nad meid aidata; surra tuleb üksi. Seepärast peab käituma nii, nagu oleksimegi üksi; ja kas mei sel juhul ehitaksime endale uhkeid maju jne.? Me otsiksime kõhklematult tõde; ja keeldudes seda tegemast, näitame, et hindame inimeste lugupidamist kõrgemalt kui tõe otsimist. ("Mõtted" 211/151) 

Üheksa said terveks ja ei saanud ka, vähemasti mitte terviklikuks. Kümnes, see, kes tagasi tuli, kes tänas ja tunnistas nõnda Jeesuse oma päästjaks, leidis tõe ja sai kuulda evangeeliumit:  «Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!»