Lk 10:25-37
25 Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust
kiusama ja küsis: «Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?» 26 Aga Jeesus ütles talle: «Mis Seaduses on
kirjutatud? Kuidas sa loed?» 27 Tema vastas: «Armasta Issandat, oma Jumalat,
kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega,
ning oma ligimest kui iseennast!» 28
Siis Jeesus ütles talle: «Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!» 29 Tema aga, tahtes iseennast õigustada,
küsis Jeesuselt: «Ja kes siis on mu ligimene?»
30 Jeesus ütles kõnelust jätkates: «Üks inimene läks
Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta
riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna
maha. 31 Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks
ta kaarega mööda. 32 Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda
nägi, läks ringiga mööda. 33 Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis
temani ja teda nägi, hakkas tal hale
34 ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale
õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema
eest. 35 Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need
peremehele ja ütles: «Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks
peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.» 36 Kes neist kolmest
oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?» 37
Seadusetundja ütles: «See, kes tema peale halastas.» Jeesus ütles talle: «Siis
mine ja tee sina nõndasamuti!»
On asjaolusid,
millest vaadatakse mööda. On seaduseid, millest hiilitakse mööda. On inimesi,
kellest minnakse mööda. On vestlusi, kus räägitakse üksteisest mööda. Kõik need
on piinlikust tekitavad olukorrad, eriti kui need välja tulevad, ent muidu üsna
loomulik osa elust.
Prohvet Jeremija on
üles kirjutanud küsimuse: Kas ma ainult ligidal olen Jumal, ütleb Issand, aga
kaugemal ei olegi Jumal? (Jr 23:23) Ligimesest võib meil õnnestuda mööda minna,
Jumalast mitte. Tema ei ole meiega ainult teatud olukordades, siis, kui meie
tahame temaga koos olla, vaid igas hetkes. Ta kutsub meid ka olema igas hetkes.
Olema koos temaga, olema üksteisega, ükstteisest mitte mööda vaatama ega mööda
minema. Olema Kristus ligimesele.
Vahel võib keegi
lähedane inimene jääda sulle võõraks ja keegi võõras saada lähedaseks, sest sa
avastad korraga, et lähedane on sinust kaugel, isegi kui ta on su kõrval ja
võõras on lähedal, isegi kui ta on kaugel.
Kes siis ikkagi on
ligimene? Seadusetundja ütles: ”See, kes
tema peale halastas.” Halastamine tähendab märkamist, mitte mööda vaatamist,
enda toimetuste edasilükkamist, hoolimist, aitamist.
Käisin hiljaaegu
ametikohustuse tõttu ühel suveüritusel. Seal oli üllatavalt palju rahvast.
Vaatasin seda rahvahulka, kes paistis olevat ennekõike uudishimust aetud, ja
mõtlesin kuidas kallid kaasmaalased käivad mööda erinevaid üritusi - suveteatrid,
kontserdid, suvepäevad, avalikud üritused, kinnisele ringile suunatud
ettevõtmised. Väga palju kohti, kust on vaja suve jooksul läbi käia. Kas pole
see kaasajale iseloomulik? Elamustejaht.
Võimalikult palju kohti külastada, kõigest möödaminnes midagi haarata, et siis
jälle edasi tormata. Aeg soosib kiirustamist: rohkelt põnevust pakkuvaid
alternatiive, kiire infovahetus, täpsed kellaajad, kiired sidepidamis- ja
liiklusvahendid. Paraku kaasneb selle elustiiliga väiksem võimalus maaslamajat
tähelegi panna ja üldse võimetus millessegi pühenduda. See eeldaks rahulikumat
minekut, pikemat paigal püsimist, keskendunud pilku ja avatud südant. Kuid
kaasaja inimesel pole aega, uued elamused ootavad. Temal on rutt. Nagu
preestril ja leviidil ei olnud aega. Ega neil ei olnud midagi põhimõttelist
aitamise vastu, lihtsalt antud hetkel tundus antud inimese abistamisest midagi
muud tähtsam olevat.
Kui seadusetundja küsis Jeesuselt kes on mu ligimene,
siis Jeesus pööras selle küsimuse teistpidi: kellele mina olen ligimene. Kas
saame siin seada kriteeriume, valida, kellele oleme ligimesed ja kellele mitte?
Jeesuse käes on kustukumm, ”delete” klahv, millega ta kaotab piirangud, mida me
inimestena kipume endi vahele seadma.
Soomes, Hollolas,
on võimas keskaegne kirik, kus on hästi säilinud seinamaalingud. Muuhulgas on
seal roidvõlvide ristumiskohtadele maalitud neli tegelast – Maarja, Jeesus, ingel
ja ... kurat. Mida teeb kurat kirikus? Küllap ta käib ringi nagu möirgav
lõukoer, otsides, keda neelata (1Pt 5:8). Küllap temagi on igal pool ja igas
hetkes kohal. Ka ristiinimese kõrval. Hollola kiriku primitiivne kuradike näeb
välja kõike muud kui hirmutav. Tegelikult on ta päris armas. Aga kas pole
tundmatu keskaegne kunstnik tabanud kaasaja inimese loomust, kellele kurat ongi
sümpaatne, kes rõõmsa meelega naeratab talle ka kirikuvõlvide all ja heidab samas
tüdinud pilgu Jeesusele. Asjaolu, et va sarviline kohal on, tundub põnevam kui Jumala
kohalolek. Põnevust kaasaja inimene armastab ning otsib. Seepärast kirik jääbki
talle kaugeks. Siin ei ole põnevust ja meelelahutust (vähemasti ei tohiks
olla). Õigemini põnevus isegi on, kuid see ei ole kerget kõditust pakkuv ja meelelisel
tasandil toimiv, vaid tõsine võitlus hinge päästmise nimel.
Tänase evangeeliumi algusosas küsis üks
seadusetundjatest: ”Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?”. Mida mina
pean tegema? Kas üldse pean? Kas pole Jumal see, kes päästab ja mina vaid lepin
Tema tegevusega, heal juhul ütlen ”jah ja aamen”?
Võib-olla ei saa
me tõesti ise kuigi palju teha, et taevariiki pääseda, aga me ei saa ka
tegemata jätta. Me ei pea otsima neid olukordi, kus saaksime aidata, vaid peame
halastust ja kaastunnet osutama nendes olukordades, millesse satume. Edasi
minna saab ka pärast peatumist ja aitamine annab uut elujõudu mitte ainult abivajajale,
vaid ka aitajale endale. Õigus on Ema Theresa ütlemises: Asi ei ole selles, kui
palju me anname, vaid kui palju armastust me paneme sellesse andmisse.
No comments:
Post a Comment