Madisepäeval läksime Tuhala ja Kose koguduse ühise seltskonnaga ringreisile mööda Lääne-Harju praostkonna kirikuid. Oli väga udune hommik, nagu septembris sageli juhtub olema, kuid päeva peale lõi taeva selgeks. See päev jäi meelde erilisest kirgaste värvidega nii looduses kui kirikuis.
Esimene kirik, kus peatusime, oli Rannamõisa. Seal võttis meid vastu koguduse õpetaja Aare Kimmel. Rannamõisa kirik tõmbas päeva värvipaletile esimese, julge sinise pintslitõbe. Sinised vaibad, helesinine lagi ja põrand, altarimaalil inglitel sinised lindid, vaimulikul sinine särk.
Järgmisena peatusime Keila kirikus, kus meid võttis vastu koguduse juhatuse liige. Keila kirikust jäid meelde kooriruumis nähtud Jaakobi unenägu ja altraisein koos kõigi oma maalidega, võimas roosaken lõunaseinas ja rohekad-puunikad toonid.
Raudteejaama "Kegelis" käisime söömas. Seal saime meeldiva üllatuse osaliseks. Kõrvalruumis oli avatud Soome kunstnik Anna Wildrose näitus. Põnev sini-punane elamus.
Edasi viis tee meid Padise kloostrisse. Seal käis parasjagu pulmadeks valmistumine. Kirikusse seati üles vaipu, karta on et üldse mitte laulatuse, vaid riikliku registreerimise tarvis. Imestasime ka kuidas suutsid kloostri mungad juua 4,5 liitrit õlut päevas ja piirduda seejuures vaid ühe söögikorraga. Tsistertslaste vaikimise nõue tundus väga meeldiv. Kujutasime ette kuidas nad palvetasid, töötasid, vaikisid ja naeratasid.
Üks ukseportaal, mis kunagi avanes ristikäiku tundus väga sarnane meie kiriku lääneportaaliga.
Järgmisena peatusime järjest Harju-Madise kirikus ja Harju-Risti kirikus. Risti kirikul on pooleldi säilinud sarnane ümartorn nagu paistab ka meie kiriku torni sees. Ristil jäi meelde hall, väga hall altarimaal ja võluv kamina ja veinikeldriga ning madala lävega käärkamber.
Nissis võttis meid vastu Heikki, kes ei lasknudmeid minema enne, kui olime lisaks kirikule näinud ka koguduse maja, kuigi selleks hetkeks oli meil ajakava juba lootusetult lõhki. Peab ütlema, et see päevakavaväline koht lisas omakorda me reisile värve. Kännust kantsel ja Heikki selles jutlust pidamas oli omaette kogemus. Aga Nissi kirik oli suur ja valge.
Kogu tee Nissist Hagerisse sõitsime läbi imelise päikeseloojangu, mis värvis kogu taeva kuldseks ja jättis mulje, et päike ei looju seekord mitte ainult läände, vaid igasse ilmakaarde.
Hageris võttis meid vastu samasugune loojuv päike altarimaalil Kolgata risti taga, õrnrohelistes-õrnkollastes toonides õigeusu põhiplaaniga kirik ning praost Jüri Vallsalu. Olime igas kirikus palvetanud väikese Katariina pärast, kel avastati raske haigus ja siingi võtsime selle tüdruku koos ta perega eestpalvesse.
Hageris olid väga ilusad kirikugobeläänid, mis jäid omamoodi kroonima me retke värvide Lääne-Harjusse. Näiteks rohelistel gobeläänidel olid puna-kirjud ringid, violetsetel vikerkaarekarva muster. Ükski tekstiil ei olnud lihtsalt üht liturgilist värvi, vaid kõigisse värvidesse oli kaasatud teisi.
No comments:
Post a Comment