Vastakate tunnete rongkäigud (jutlus)

Lk 7:11-16

Ja mõni aeg hiljem läks Jeesus linna, mida hüütakse Nainiks, ja temaga läksid kaasa ta jüngrid ja suur hulk rahvast. Aga just siis, kui ta linna väravale lähenes, kanti välja surnut, oma ema ainsat poega, ja ema oli lesk. Ja üsna suur hulk linnarahvast saatis teda. Ja kui Issand nägi ema, hakkas tal temast hale ja ta ütles: «Ära nuta enam!» Ja ta astus ligi ja puudutas surnuraami, mispeale kandjad jäid seisma. Ja ta ütles: «Noormees, ma ütlen sulle, ärka üles!» Ja surnu tõusis istuli ja hakkas rääkima. Ja Jeesus andis poja ta emale tagasi. Aga kõiki haaras kartus ja nad ülistasid Jumalat ja ütlesid: «Meie seas on tõusnud suur prohvet!» ja «Jumal on tulnud hoolitsema oma rahva eest!» 

Kaks rongkäiku, kaks tugevat tunnet põrkusid tol päeval Naini linna väravas. Kumbki rongkäik oli rahvarohke. Linnast tuli välja matuserongkäik. Kõige ees kanti surnut, tema järel tuli leinav ema ja nende järel terve hulk linnarahvast. 

Eks matused on alati kurvad, aga kui tegu on noore inimese matusega, seda enam veel, et oma ema ainsa pojaga, kel nüüd polnud enam kedagi, sest ta oli varem matnud oma mehe. Seega ei olnud tal ka kedagi, kes teda majanduslikult ülal peaks. Tolle naise elu pidi nüüdsest peale kuni surmani olema vaev. Võib aimata kui suur oli lein ja melanhoolia, mis selle inimhulga kohal lasus.

Samal ajal lähenes linnale teiselt poolt Jeesus koos oma jüngritega, lisaks veel hulk rahvast. Jeesus oli äsja tervendanud Kapernauma väeülema teenri. Väeülema, kes ütles: «Issand, ma ei ole väärt, et sina mu katuse alla tuleksid, vaid ütle üksainus sõna, ja poiss paraneb!» Tema teener sai terveks. See imetegu pälvis kindlasti suurt tähelepanu, kuna tegu oli ikkagi mõjuka väeülemaga. Võib vaid aimata millisest rõõmust ja ülevast meeleolust oli kantud inimhulk, kes Naini linnale lähenes.

Seegi on sümboolne, et kohtumine leidis aset just värava ees. Ühel pool suur, müüridega ümbritsetud kurbus, surm. Teisal piirideta avarus ja rõõm, elu. Need kaks rongkäiku oleks võinud ka teineteisest mööda minna ilma et midagi oleks juhtunud. Nagu elus sageli on. Kurbus ja rõõm on väga lähestikku, aga nad ei haaku, neil ei jagu teineteise jaoks silmi. Kes on ahastuses, see ei näe midagi, mis rõõmustaks. Kes on õnnelik, ei märka ühtegi masendunut ja kui näebki, ei suuda talle oma õnnes keskenduda, sest see on nii teine maailm. Kahju küll, aga mis teha.

Kuid siin me loeme, kuidas kurbus ja rõõm suhestusid. Issandal hakkas hale, kui ta nägi ema, kes leinas oma ainust poega. Kristusel ei ole ükskõik inimeste kannatustest. Need puudutavad teda. Ta peatub nendes olukordades. Ka inimesed on vahel kaastundlikud ja hoolivad, kuid Temal on ainsana meelevald kurbuse, kannatuste ja surma üle. Naisele ütles ta: «Ära nuta enam!». See ütlus ei muudaks veel olukorda. Kas saab keeld peletada kellegi pisarad? Ei. Ent nüüd pöördub Jeesus tema poole, keda kantakse surnuraamil. See piir, mis lasub elavate ja surnute vahel, on tema jaoks olematu. Ta kõnetab igavesele unele uinunud noormeest nagu teeks see parasjagu lõunauinakut. «Ärka üles!» Rooma kirjas ütleb apostel: Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand (Rm 14:9).

 

Kristus kohtub meiega me kannatustes, leinas, meie üksiolemises. Ta  ei lähe meist mööda, vaid peatub, puudutab, kõnetab ja muudab olukorda. Vahel ka vaikib. Ta ei ärata küll kõiki surnuid tagasi elule selles ilmas, kus valitseb ikkagi kaduvus: Inimesel, naisest sündinul, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Ta tõuseb nagu lilleke ja ta lõigatakse ära, ta põgeneb nagu vari ega jää püsima (Ii 14), vaid kingib meile lootuse, mis asetab kogu inimese elu teise valgusesse. Rooma kirjas ütleb apostel veel: Loodu on ju allutatud kaduvusele - mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt -, kuid ometi lootusega, et ka loodu ise vabastatakse kord kaduvuse orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse.

Surm ei ole matja. Ta on alistatud, võidetud. Kristuses on elu, isegi kui keegi sureb. Kristus ise on ülestõusmine ja elu. 

Elu suured rongkäigud – elu ja surm, kurbus ja rõõm, lootus ja lootusetus kohtuvad  ja põimuvad Kristuses. Palve ja evangeeliumi kaudu, Püha Vaimu kaudu, kes avab me silmad nägemaks Lunastajat meie elu olukordades. Tema vaatab meid, pilgus armastus ja ei lähe meist mööda.

Sufist luuletaja Rumi on öelnud: Jeesuse ime oli ta ise, mitte see mis ta ütles või tegi.

Küllap oli nii oli ka Naini linna nooormehe loos. Selles loos, mis võib omal viisil korduda kõigi meie eludes. Imeline kohtumine Kristusega ja äratundmine, mis sellega kaasneb. Kõige tähtsam ei olnud mitte noormehe ellu ärkamine, vaid Kristuse ülestõusmine.