Pange tähele lilli

Mt 6:25-34 Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? 26 Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad? 27 Aga kes teie seast suudab muretsemisega oma elule ühe küünragi juurde lisada? 28 Ja rõivastuse pärast, mis te muretsete? Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad: ei näe nad vaeva ega ketra, 29 aga ma ütlen teile, et isegi Saalomon kogu oma hiilguses ei olnud nõnda ehitud nagu igaüks neist. Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised! 31 Ärge siis hakake muretsema, öeldes: «Mis me sööme?» või «Mis me joome?» või «Millega me riietume?» 32 Sest kõike seda taotlevad paganad. Teie taevane Isa teab ju, et te seda kõike vajate. 33 Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust, siis seda kõike antakse teile pealegi! 34 Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.

Küll mihklikuu hommikud on udused! Vaatad sellesse udumassi ja loodad, et tuleb ikkagi ilus päev, kuigi läheb tund või paar kui udu tagant hakkad päikest aimama. Kui viimaks udu hajub, haarab päike päeva oma sooja embusesse. 

Kas pole meie seisukoht homse päeva ja kogu eesseiseva aja suhtes sama tiheda uduloori taga? Piguta kuidas tahes, udust läbi ei näe. Tuleb lihtsalt usaldada Jumala hoolde see, mis seisab ees ja mis meie silme eest on veel varjatud. Muretsemine võtab tänaselt päevalt jõu, kuid ei vabasta homset päeva selle vaevast. Üks päev korraga on elamiseks piisavalt palju. Kui ma ka teed ei tea, Sul tuntud ta; hinge see vaikseks teeb ja rahul ma... kõlavad ühe minu lemmikkirikulaulu sõnad (KLPR 165).

Üht ja sama olukorda on võimalik hinnata täiesti erinevalt, sest meie õnn ja rahu ei sõltu niivõrd sellest, mis meil on, kuivõrd sellest, kuidas me suhtume sellesse mis parasjagu on.

8. september on neitsi Maarja sündimise püha, rahvakeeli ussimaarjapäev. Esmakordselt peeti neitsi Maarja sündimise püha V saj. Jeruusalemmas. Sajand hiljem pühitseti seda juba Konstantinoopolis. Ja veel sajandi võrra hiljem läänekirikus. 

Maarja elas Jeesusele. Pärimuse kohaselt oli ta juba sündides välja valitud saama jumalaemaks, õnnistatuks kõigi naiste seas. Aga ta pidi taluma ka kogu valu, mida tõi kaasa oma poja ristisurma nägemine, selle tunnistajaks olemine, kuidas ta poeg alistus oma surmajatele. 

Ajalukku ei ole läinud tema mõtted suurel reedel (oli seal kibestumist või meeleheidet me ei tea). Ajalukku on üles kirjutatud Maarja Magnificat, kiituslaul, mida ta laulis kandes Jeesuslast oma südame all. Ehk kandis see laul teda ennast ülestõusmispäeva hommikusse? 

Augustinus on öelnud: „Parem armastada ja kaotada, kui üldse mitte armastada.“ Maarja on täiuslik eekuju Jumalale alistumisest, oma saatusega leppimisest ja ka Jumala usaldusest.

Öeldakse, et Jumalal on kaks elupaika. üks on taevas, teine tänulikus südames. Liigne muretsemine on patt, sest muretsemises puudub usaldus Jumala vastu. Isegi võimatuimas olukorras on lootus. Kurbust võib olla ja ongi, kuid usaldus Jumala vastu aitab sellega toime tulla, rasketest aegadest läbi minna. 

Kord küsiti ühe maailma parima sööstlaskuja käest milles peitub tema edu saladus. On ju see väga ohtlik spordiala, kus juhtub palju õnnetusi. See mees vastas, et tema saladus on lihtne: ta ei keskendu takistustele, mis on tema teel, vaid teele, mis viib takistuste vahelt läbi.

Evangeelium vabastab meid muretsemisest ja võidujooksust edu nimel. On nagu on. Mida rohkem sa palvetad, seda vähem on sinu sees ruumi muretsemisele. 

Jeesus ütleb: Pange tähele lilli väljal, kuidas nad kasvavad. Vahel ongi kõige parem keskenduda enda probleemide asemel millelegi puhtale ja ilusale looduses. Meri, lill, udu, taevas ... Keskenduda enda eluraskuste asemel loodu ilule. Lilleke on palju kaduvam kui inimene. Täna on ja homme närtsib. Aga ta oskab tänasele elada. Olla täiuslik siin ja praegu. Laseb mesilasel tulla ja mett koguda. Liblikal tulla ja tolmendada, rasketel kastepiiskadel enda peal puhata, tuulel ja marul tulla ja end räsida, ühekaupa õrnu õielehti rebida.

 Selles muretuses on ta ilus. Selles hetkes on kõik, käesoleva hetke õnnistus. Jumal olgu kiidetud!Issand elab tänulikus südames, püüdkem alati hoida üht oma südamekambrikest avatuna Tema jaoks.