Üle reeglite

Lk 14:1-6 Ja sündis, kui Jeesus hingamispäeval tuli ühe variseride ülema kotta leiba võtma, et nad varitsesid teda. Ja vaata, tema ees oli üks vesitõbine inimene. Ja Jeesus hakkas rääkima ja ütles seadusetundjatele ja variseridele: «Kas hingamispäeval tohib teha terveks või ei tohi?» Nemad aga vaikisid. Ja haiget puudutades parandas Jeesus tema ja laskis tal minna. Ja nendele ta ütles: «Kes on teie seast, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta kohe ei tõmbaks teda välja hingamispäeval?» Ja nad ei osanud selle peale midagi vastata.

Oli püha päev, hingamispäev, mil valitses range töötegemise keeld. Jeesus oli kutsutud variseride ülema kotta leiba võtma. Kena pühapäevane pidusöök. Kõik oleks olnud väga hästi kui samas majas poleks olnud üks haige inimene. Me ei tea, kas see ”keegi” oli üks kutsutuist või kuulus ta teenijate hulka või oli ta lausa meelega variseride poolt kohale toodud ja antud seltskonnas võõras, sest kirjutatud on, et Jeesuse vastased varitsesid teda. Nii ehk naa võib arvata, et Jeesus oli seal kojas kõigi teravdatud tähelepanu all. Ja tegelikult pole oluline, kes see mees oli, vaid mida Jeesus selles olukorras tegi.

Küllap oli variseride ülema kojas tol päeval pingeline õhkkond. Igaüks ootas midagi. Variserid ja kirjatundjad ootasid, et Jeesus teeks mõne vale sammu. Haige ootas tervenemist (tema ehk ootas seda küll kogu aeg). Jeesus ootas usku ja halastust.

Eile oli meie ja Tuhala koguduse ühine ringreis Lääne-Harju praostkonna kirikutesse. See oli väga ilus reis, mida kuldas suvesoe päike ja sügisootuses loodus. Ka kirikud, mida külastasime olid igaüks omamoodi erilised ja ilusad nii oma inimste kui hoonete poolest. Nagu selliste ekskursioonide puhul ikka kipub juhtuma, hakkasid meil päeva õhtusse kaldudes kõik ajad nihkesse minema. Ja kuna eelviimases külastatud kirikus, Nissis, taheti meile kindlasti ka koguduse maja näidata, mis algsesse plaani ei kuulunud, siis jäime viimasesse kirikusse, Hagerisse, pea tund aega hiljaks. Praost Jüri Vallsalu ootas meid kannatlikult. Vabandasime ette ja taha, vaatasime vaimustusega helgetes toonides Hageri kirikut ja kuulasime selle hoone põnevat lugu ning koondusime viimaks altari ümber palvetama. Kui Hageri kirikust viimaks kodu poole asutasime, tänasin veelkord õpetajat, et ta meid ära jõudis oodata. Ja siis rääkis ta umbes nõnda: Ootamine on hea. Võib-olla oleme me üldse liiga kärsitud ja tahame kõike kohe, minuti täpsusega. Minu lapsed on suured, nad on kõik kodust läinud, aga mulle meeldib neid koju oodata. Nad saavad kõik ise hakkama, neil on oma elud ja siiski ma ootan neid koju. Ja see ootus on alati eriline. Ootamise ajal sa saad ennast häälestada, kõige olulisema välja sõeluda ja kui oodatu viimaks tuleb, oskad teda kogu südamest vastu võtta.

See põgus jutuajamine süüvis minu hinge koos eelneva imeilusa päikeseloojanguga, mille saatel Hageri Lamertuse kirikusse sisenesime. Päike oleks justkui loojunud kõikjale meie ümber, mitte ainult läände, vaid igasse ilmakaarde, kaasa arvaud altarimaali Kolgata risti taha. 

Oodata. End valmistada. Vastu võtta. Mitte väsida ega tüdida, mitte loobuda ega käega lüüa, mitte keskenduda millelegi muule. Oodata.

Seadusetundjate ja variseride käest, kes varitsesid Jeesust küsis Issand: «Kas hingamispäeval tohib teha terveks või ei tohi?» Nemad aga vaikisid. Jeesus teadis nnde ootuseid. Inimese tervendamine on töö. Hingamispäeval ei kiidaks varisrid seda mingil juhul heaks. Mistahes töö oli keelatud. Reeglitest kinni pidamine on kõige tähtsam. Ent siiski variserid vaikisid, sest kuidas saanuks nad keelata ühe inimese aitamist.

Meie ühiskonnas valitsevad mitmed teised reeglid, millest kinnipidamist peame sama oluliseks kui variserid sabati töökeeldu. Meil on demokraatia, usuvabadus, arvamusvabadus, üldse väga palju vabadust. Aga samas valitseb ka teatavat liiki omakohus. Kui keegi on midagi halba teinud, siis ei ole enam mingit vabadust ega halastust. Ta käitus teisiti kui meie reeglid ette näevad – meie temaga ei mängi enam, paras talle. Vahel ei peagi olema keegi midagi väga halba teinud, piisab sellest, et ta lihtsalt ei meeldi ja talle keeratakse selg. 

Sellest hoolimata, mida variserid ootasid või arvasid, otsekui nimme tegutsedes haiget puudutades parandas Jeesus tema ja laskis tal minna.

Enne, kui variserid jõudsid midagi öelda ütles ta nendele: «Kes on teie seast, kelle poeg või härg kukub kaevu, et ta kohe ei tõmbaks teda välja hingamispäeval?»

Variserid olid tol päeval tunnistajaks millelegi, millest paljud võivad vaid unistada. Nende silme all tervendas Jeesus ühe raske haige. Mida olekski neil siin öelda. 

Jeesus ei talunud inimeste mänge. Ta nägi seal kedagi, kes kannatas ja ta sekkus kohe. Tal oli võimalus terveks teha ja seda ta ka tegi.

Juuresolijate ja ka meie tähelepanu juhib Issand sellele, et meie peaksime igasse kannatavasse inimesse suhtuma nagu oma poega, nagu oma varandusse. Ta avardab meie pisikest egotsentristlikku maailma ja kutsub üles näitama armastust ja halastust igaühele, keda näeme kannatavat ja keda me kasvõi pisutki saame aidata. Siis ei tule mõelda, et mida mina suudan või mida teised arvavad, vaid tuleb minna ja kasvõi lihtsalt anda märku oma hoolimisest, lihtsalt palvetada tema eest. Armastus on kõige ülem reegel, mis meile on antud.