Veni et vide

Jh 1:47-51 Jeesus nägi Naatanaeli enda juurde tulevat ja ütles tema kohta: «Ennäe, tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet.» 48 Naatanael küsis temalt: «Kust sa mind tunned?» Jeesus vastas ja ütles talle: «Ma nägin sind viigipuu all, enne kui Filippus sind hüüdis.» 49 Naatanael ütles talle: «Rabi, sina oled Jumala Poeg, sina oled Iisraeli kuningas!» Jeesus vastas talle: «Kas sa usud vaid seepärast, et ma ütlesin sulle, et nägin sind viigipuu all? Sa saad näha suuremaid asju kui need.» Ja Jeesus ütles talle: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde.»

Mida peaks Jumal sulle ütlema (ükskõik kas otse, kirjasõna või mõne inimese kaudu), et sinu usk saaks elavaks? Et sa ei kahtleks. Et tunneksid end kindlamalt, rõõmsamalt, julgemalt, tahaksid kuulda Teda veel ja veel, selmet kuulda maailma uudiseid, olla Tema ligidal, selle asemel, et igatseda mida tahes siin maailmas?

Naatanael oli Jeesuse suhtes esialgu skeptiline, aga temast sai üks kaheteistkümnest. Naatanaeli nime järgi tunneme teda ainult Johannese evangeeliumist, sünoptikud kutsuvad teda nimega Bartolomeus. Ta oli Filippuse sõber. Filippust oli Jeesus isiklikult kutsunud. Kui Filippus teatas Naatanaelile, et nad on leidnud tema, kellest on kirjutanud Mooses Seaduses ja Prohvetid: Jeesuse, Joosepi poja Naatsaretist, küsis Naatanael kahtlevalt: «Mis võib küll Naatsaretist head tulla?» Kirja õppinud juudina teadis ta, et Naatsareti pole kordagi mainitud Vanas Testamendis. Ehk oli tema kõrvu juba kostnud kuuldus kellestki puusepa pojast, keda mõned usuvad tõotatud messia olevat. Umbuskliku skeptikuna sarnaneb Naatanael kaasaja inimesele, kes küsib samuti mida head võib üks Iisrtaeli provintsist pärit puusepa poeg meile anda, mida head võib kristlus meile anda, mida head võib kirikust leida? Naatanael kahtles kuuldus, isegi kui rääkijaks oli keegi, keda ta tundis.

 Filippus ütles talle: «Tule ja vaata!» (Jh 1:45j). Siinkohal peab kiitma Filippuse tarkust, kes ei hakanud midagi pikemalt selgitama. Ta ei hakanud sõpra veenma ega panustanud oma tarkusele, oma veenmisjõule. Ta kutsus lihtsalt: ”Tule ja vaata!” Tark jünger lasi Jeesusel endal skeptikut kõnetada, tema asi oli vaid juhtida viimane Päästja juurde.

 

Siis Naatanael tuligi Jeesuse juurde. Üllataval kombel Jeesus tundis teda. Teadis, kes ta on ja mis toimub tema hinges ning ütles teda nähes: «Ennäe, tõeline iisraeli mees, kelles ei ole valet.» Kas on sellises pöördumises tunda irooniat? Pigem mitte. Naatanael oli tõeline, ehk tavaline Iisraeli mees. Ta oli uurinud Vana Testamenti. Ta ootas messiat, aga teadis, et Naatsaretist see küll ei tule. Aga siiski, siin tema ees seisis keegi, kes nägi tema sisse. Kas polnud see, mida ta tegi, mida ta ütles, olulisem kui tema päritolu, kui kõik, mis tema kohta räägiti.

Naatanael tundis end igatahes puudutanuna: «Kust sa mind tunned?» Jeesus vastas ja ütles talle: «Ma nägin sind viigipuu all, enne kui Filippus sind hüüdis.» Juutidel on kõnekäänd, mille kohaselt viigipuu all istumine tähendab toora õppimist.

Võib-olla alles nüüd tekkis Naatanaelil tõeline respekt Jeesuse ees. Enne ei pruukinud temagi taibata ka öeldut võtta komplimendi või nöökimisena, aga nüüd oli selge, et too, kelle juurde ta oli tulnud, nägi teda läbi. 

Naatanael tunnistas Jeesuse rabiks, õpetajaks, Jumala Pojaks ja Iisraeli kuningaks. Jeesus vastas talle: «Kas sa usud vaid seepärast, et ma ütlesin sulle, et nägin sind viigipuu all? Sa saad näha suuremaid asju kui need.» Meenuvad kõik need teised kohad Uues Testamendis kus Jeesus ohkab raskelt vaadates inimesi enda ümber.

Kas sa usud vaid seepärast, et ma tunnen sind? Siis jääks maailma ikkagi väga inimesekeskseks, aga tema on tulnud taastama Jumala ja inimese vahelist sidet, midagi, mis pattulangemise tagajärjel purunes. Ta ei ole selgeltnägija, vaid Lunastaja. Tema missioon ei ole ennustada või tagada kellegi head käekäiku selles elus, vaid avada suletuna seisnud taevaväravad. Jeesus ütles talle: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, te näete taevast avatuna ja Jumala ingleid astuvat üles ja alla Inimese Poja juurde.»

Täna on peaingel Miikaeli ja kõigi inglite püha ehk mihklipäev. Kui tänapäeva lääne kristlane tahaks vahel väga pragmaatiliselt öelda, et Kristus on tark õpetaja, kogu meie eetika ja moraaliõpetus toetub kristlusele, siis täna ütleb evangeelium meile, et Jumalal on anda inimestele midagi palju enamat kui moraal ja eetika, kui pelk õpetus ja kogu kaduv tarkus. Inglid astuvad üles ja alla. Jaakobi redel ei ole enam ainult Jaakobi unenägu, vaid kristlase elu tõelisus. Sa näedki Jumalat siinsamas, oma ligimeses ja ingleid askeldamas enda ümber, võib-olla jälle inimestes, aga võib-olla täiesti tuntavalt ebamaisena.

´

Kristus elab ja teeb sindki elavaks, rõõmsamaks, julgemaks. Mitte ainult inglid ei astu siis taevaredelist üles ja alla Jumala Poja juurde, vaid ka sina, nõder inimene, kui sa julged uskuda, järgneda kutsele, tulla ja vaadata, Kristuega kohtuda.