Jumal on valinud

                                                        Jutlus Kosel 29. juunil AD 2014

1Kr 1:26-31

26 Vaadake, vennad, iseendid, millistena te olete kutsutud: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost. 27 Kuid Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. 28 Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, 29 et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees. 30 Aga teie olete tema tõttu Kristuses Jeesuses, kes on saanud meile tarkuseks Jumalalt ning õiguseks ja pühitsuseks ja lunastuseks, 31 et läheks täide, nagu on kirjutatud: «Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle!»

Milline on kogudus? Milline oli ta algaegadel, milline läbi aja ja milline on praegu?

Korintose algristikoguduses ei olnud just väga palju tuntud inimesi. Piiblist loeme, et mõned siiski olid. Oli sünagoogi ülem Krispus, kes hakkas kogu oma perega uskuma Issandat (Ap18:8). Olid Erastos, linna varahoidja ja Gaius, kelle maja oli piisavalt suur, et võõrustada tervet kogudust. Kuid enamik koguduse liikmeid olid orjad, vabakslastud ja lihtsad inimesed, kel polnud ei kõrget sünnipära, ei rikkust ega positsiooni.

Sestap Paulus ütlebki koguduse iseloomustamiseks: mitte palju tarku inimeste meelest, mitte palju vägevaid, mitte palju kõrgest soost... „Mitte palju“, aga mõned siiski.

Mingis mõttes sarnaneb algristikogudus tänapäeva kogudusega. Vahepeal oli pikki sajandeid aeg, mil kristlus riigiusuna koondas kogu ühiskonna kiriku liikmeteks. Olid sa siis kuningas või talupoeg või pärisori, kõik olid ühtviisi ristiinimesed.  Kuid nii nagu kiriku algusaegadel, nii ka tänapäeval traditsiooni pärast kirikusse kuulujaid eriti pole. Igaüks teeb oma valikud ise. Niivõrd kuivõrd need valikud üldse meie käes on, sest apostel kirjutab ka: Jumal on valinud maailma meelest narrid, et häbistada tarku, ja Jumal on valinud maailma meelest nõrgad, et häbistada tugevaid. Jumal on valinud need, kes maailma meelest on alamast soost ja halvakspandud, need, kes midagi ei ole. See on Jumala enese valik. Sellel valikul on ka põhjendus: Jumal on valinud need, kes maailma meelest midagi ei ole, et teha tühiseks need, kes midagi on, et ükski inimene ei kiitleks Jumala ees.  

Armuvalik lõpetab eneseimetlemise ja eneseülistamise. Me ei saa uhkustada millegagi mis meil on või mida oleme saavutanud, eduga mistahes alal, sest meist enestest ei tuleks ega oleks midagi, kui Jumal meid sellesse ei õnnista. Me suudame küll palju ära teha, aga seda ainult Jumala armust, mitte omaenese jõust. Ja kui ka omaenese jõust, siis tuleb see jõud ikkagi Jumalalt. Issand on andnud meile töö, kodu, perekonna, armsad inimesed, kiriku ja koguduse, Tema on andnud mulle kõik, mis mis mul üldse on. Imeline ja helde on meie Jumal, kellelt kõik hea and tuleb.

Jumala ees ei ole oluline mida sa oled saavutanud selles elus, kuhu oled jõudnud või kui suur sissetulek sul on olnud. Ühesõnaga kõik see, mida maailm nii väga oluliseks peab. Jumal ei sõltu sellest, mida inimesed võivad Talle pakkuda, kuid me kõik sõltume Jumala armust.

Prohvet Jeremijale viidates ütleb Paulus viimaks: Kes tahab kiidelda, kiidelgu Issanda üle! Meile kõigile läheb vähem või rohkem korda see, mida meist arvatakse. Me tahaksime loomulikult, et arvataks parimat. Selleks varjame oma halbu külgi ja rõhutame häid. Viimasel ajal on me rahval tekkinud komme soovida üksteisele „edu!“. Kunagi sooviti „rahu!“, „õnnistust“ , mida, tänu Jumalale, ikka veel siin-seal üksteisele soovitakse. Ilmalikus ühiskonnas muidugi pigem „head aega!“ (olgu aeg sulle hea!) või lihtne „Nägemist!“. Isegi laialivalguv soov „Kõike head“ tundub mulle parem kui „Edu!“, sest kellelegi edu soovimine tähendab automaatselt kellelegi teisele ebaedu soovimist.

Paulus püüab meid vabastada sellisest stressirohkest elust. Ei ole vaja kiidelda ei enda ega kellegi teiste saavutuste üle. Ei ole vaja ka endamisi põdeda või kurta oma kurba saatust kui meil pole saavutusi ette näidata. Märka head, mis on antus kas sulle või kellelegi teisele, rõõmusta selle üle ja täna Jumalat. Kiitle Issanda üle, kellelt tulevad kõik head annid ja ilma kelleta ei oleks kellelgi midagi.

Keegi mees kurtis kord rabile, kui vaene ja kitsikuses ta on.

“Ära muretse”, ütles rabi. “Palu kogu südamest Jumalat ja halastuse Issand annab sulle armu.”

“Aga ma ei tea kuidas ma pean paluma,” jätkas mees.

Rabi vaatas teda alles nüüd suure kaastundega ja vastas: “Siis on sul tõesti väga suur mure.”