Rikkusest ja vaesusest

2Kr 8:1-9

Vennad, ma tahan teile teatada, mida Jumala arm Makedoonia kogudustes on korda saatnud. Rohked katsumused, millega neid on läbi proovitud, on andnud neile ohtrasti rõõmu ning nende põhjatu vaesus on kasvanud siira headuse rohkeks rikkuseks. Nad on ju andnud oma jõudu mööda - mina olen tunnistaja -, koguni üle oma jõu. Nad ise on vabatahtlikult anunud meilt paljude palvetega, et neil võiks olla osa eesõigusest aidata pühasid. Ja nende annid ületasid kõik meie lootused, sest nad andsid Jumala tahtmise läbi iseendid, esmalt Issandale ja siis ka meile. Nii me siis julgustasime Tiitust, et ta teie keskel viiks lõpule selle korjanduse, nii nagu ta seda kord on alustanud. Jah, nii nagu te olete ülevoolavad usult ja sõnalt ja tunnetuselt ja innukuselt ja meie armastuselt teie vastu, olge ülevoolavad ka selles armastustöös. Ma ei ütle seda käsuna, vaid proovides teiste innukuse varal ka teie armastuse ehtsust. Te ju teate meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et tema, kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest. 

Elus on ikka nii, et kõik aastad pole ühtmoodi, on paremaid ja on halvemaid. Seda nii isiklikus plaanis kui ka ühiskondlikus elus (ilmast rääkimata!) Tänapäeva linnastunud heaolu ühiskonna inimene, kes enamiku toidukraami ostab poest, ei pruugi seda märgata, et on olnud ikalduse aasta, või kui siis märkab seda oma rahakoti kaudu. Varemalt andis ikaldus, liigne kuum või külm, kuivu või üleujutus end koheselt ka toidulaual tunda. Algristikoguduse aegu, keiser Klaudiuse ajal, oli Juudamaal suur nälg. Sellest annab tunnistust Ap 11:27j.

Nüüd oli kõigil  ülejäänud kogudustel võimalus end näidata ühe kirikuna, ühe ihuna. Korraldada korjandusi, saata abi sinna, kus seda vaja. Makedoonia kogudused näitasid siin üles erilist innukust. Nad olid ise vaesed. Vaeseimad suures kirikus. Arvatavasti Paulus isegi ei pöördunud nende poole Jeruusalemma kogudusele abi saamiseks. Kuid nemad ise pöördusid Pauluse poole tahtes, hoolimata oma vaesusest, aidata neid kellel on puudus. Apostel nimetab pühade aitamist koguni eesõiguseks. Mitte igaühele ei anta sellist üleskutset heategevuseks. Pühad ei tähenda siin mitte pühakuid, vaid sama, mida me apostlikus usutunnistuses nimetame pühade osaduseks – ehk siis usklike kogukonda.

Jumal näitab oma vägevust just meie nõrkustes. Nagu apostel 2Kr 12:9 ütleb: «Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks. » 

Vaese Makedoonia koguduse kohta kirjutab apostel: Ja nende annid ületasid kõik meie lootused, sest nad andsid Jumala tahtmise läbi iseendid, esmalt Issandale ja siis ka meile.

Räägitakse, et Kongo DV-s, mis on üks maailma vaeseimaid riike,  aga mille elanikkonnast 94% moodustavad kristlased, on kirikus korraldavate korjanduste ajal, kui koguduse liikmel, kel pole tõesti midagi korjandusse anda, tavaks panna oma käsi korjandusalusele. See sümboliseerib enda andmist, kogu oma olemuse ja südame andmist.

On ka lugu tüdrukust, kelle üks jalg oli halvatud. Tüdruk oli harjunud ühe karguga ringi liikuma. Ühel päeval tuli ta kirikusse jumalateenistusele, kus muuseas korraldati ka korjandust. Tüdrukul ei olnud raha. Ta oli vaesest perekonnast. Aga tema soov anda midagi omalt poolt oli nii suur, et kui korjanduskarbiga koguduse liige tema juurde jõudis, andis ta ära oma kargu. Hetk hiljem ehmatas ta ka ise oma teo peale, kuid kui järgnes kutse armulauale, läks ka tema koos kõigi kutsututega ning alles armulaualt naastes avastas, et ta kõnnib oma jalgadel.

Kõik need, kes on kordki andnud midagi südamest, on ka kogenud, et nad ei jää selle võrra vaesemaks. Otse vastupidi. Headus tuleb alati tagasi. Saadud annid kuluvad ära või ununevad, kuid andmisrõõm jääb. Ütleb ju Jeesuski  «Õndsam on anda kui võtta!» (Ap 20:35) 

Kui meil pole midagi materiaalset anda, on meil ometi palju võimalusi anda. Hindmatu väärtusega on meie aeg. Tegelikult pea mittemiski sellest, mida omame, ei kuulu meile jäädavalt. Raha ja kõik asjad tuleb ühel päeval jätta maha. Meie aeg siin ilmas saab kord otsa. Meie päralt on vaid käesolev hetk. Siin ja praegu. Küsimus on kuivõrd püüame seda endale hoida, kivõrd oleme valmis jagama, ära andma.

Jeesus on siin täiuslik eeskuju. Tema oli Jumala juures, kuid alandus Isa tahtmisele ja sündis siia ilma meiesugusena, inimese Pojana. Ta andis ennast surma, et meile võiks osaks saada igavene elu. Kuigi ta oli rikas, sai meie pärast vaeseks, et meie saaksime rikkaks tema vaesusest.