Koos Temaga

                         

                               Jutlus Kose kalmistupühal 24. Juunil AD 2014

Jh 6:37-40

37 Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.38 Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud. 39 Aga tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see, et ma ei kaotaks midagi sellest, mis mulle on antud, vaid et ma ärataksin nad üles viimsel päeval. 40 See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles.

Vahel on nii, et inimene küll usub Jumalasse, aga samas ka pelgab Teda. Liiga lähedale ei julge Temale astuda, päris enda ellu ei julge Teda lasta, ega igapäevast elu Temaga jagada. Nagu mees ja naine, kes silmnähtavalt teineteisele meeldivad, kuid ei julge või ei oska oma eluteid ühendada, teist inimest endale liiga ligidale lasta.  

Jeesus ütleb: Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja. Ta julgustab meid, et me ei kardaks end siduda Temaga. Tema ei tõuka meid enesest eemale. Tema meist ei tagane. Vaid meie ise võime jätta end oma iseolemisse, oma üksindusse.

Keegi ameerika turist külastas kord üht vana kloostrit Euroopas. See klooster asus raskesti ligipääsetavate kaljude vahel ja ainus võimalus sinna pääseda oli korvtõstukiga, mida mitu meest aitasid üles tõmmata. Külaline kaugelt maalt oli astunud korvi ja jõudnud sellega poolele teele, tõstis oma silmad ja jäi vaatama kõit, mille küljes korv rippus. See nägi üsna vana ja kulunud välja. Püüdes alla suruda oma hirmu küsis külaline mungalt, kes oli temaga koos korvis, võimalikult rahuliku häälega, et kui tihti seda kõit vahetatakse. Munk vastas muretult: ”Me vahetame iga kord, kui vana kõi on katki rebenenud.”

Oma suhetes Jumalaga ei pea me ootama murdumise või rebenemise hetkeni. Oma elu hetkedeni, mil me enam üksi hakkama ei saa. Hea on olla kindlalt Tema ligi nii headel kui ka halbadel päevadel, õnnes ja õnnetuses, tervises ja haiguses, rikkuses ja vaesuses.

Inimese elule siin ilmas on seatud piirid, millest me üle minna ei saa. Need piirid on tõmmatud Jumala käega. Apostel ütleb meile: Meie ei taha aga, vennad, et teil jääks teadmata nende järg, kes on läinud magama, et teie ei oleks kurvad nagu need teised, kellel ei ole lootust. Sest kui me usume, et Jeesus on surnud ja üles tõusnud, siis usume ka, et Jumal äratab Jeesuse kaudu üles need, kes koos temaga on läinud magama. (1Ts 4:13j)

Koos Temaga. Eestlane eksib üsna rahuliku südamega muuseas ka teise käsu vastu: Sina ei tohi Jumala nime ilmaasjata suhu võtta. Käsk, mida võib tõlkida ka: Ära tõsta Issanda, oma Jumala nime tühisusse. Kuuldes kui sageli kostub me kallite kaasmaalaste suust: ”Oh Issand!”, ”Jumal küll”, ”tule Jumal appi!”. Võiks arvata, et meil on palju tõsiusklikke inimesi, kes kõnnivad koos Jumalaga päevast päeva. Karta on, et see nõnda siiski ei ole.

Meie keeles on veel üks ilus ütelus, mida hüvastijätmisel vahel kasutatakse: Jumalaga! Mäletan, et kasutasin seda kord ühes kooli kirjandis, kunagi 80-ndate keskpaiku ja õpetaja oli tõmmanud sellele väljendile suure punase ringi koos küsimärgiga ümber. Ma ei saanud aru miks. Kui me saadame kellegi teele, siis öeldes “Jumalaga” me usaldame ta Jumala hoolde.

Ta läheb üksinda

ja samas ei lähe ka

Jumal on temaga.

Minu jaoks ei ole sellel väljendil lõplik tähendus, vaid vastupidi, igavene. Ma soovin, et siis kui mina ei saa olla oma armsa kõrval, oleks Jumal ise tema kõrval, teda hoidmas ja kaitsmas ja juhtimas. Jumalaga jättes, et jäta me oma kallitega lõplikult hüvasti, vaid usaldame nad seniks, kuni neid meie nägemisulatuses ei ole, Jumala hoolde. Olgu ta siis kus tahes ja kellega tahes, peaasi, et ta on koos Jumalaga.

Jeesus ütleb: See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles. Tema äratab üles!

Mäletan kui olin väike laps, oli mul raske hommikul väga vara ärgata. Oli vaid üks võlusõna, mis alati toimis ja muilmapilkselt üles äratas.

”Tõuse üles! Lähme Muhusse!”, ütles ema vaikselt. Sellest piisas. Muhus on meie pere maakodu, kuhu siiani rõõmuga lähen. Aga lapsena mõjus see mulle kui magus lõhn mesilasele. Olin valmis kohe minema.

Jeesus äratab meid üles viimsel päeval. Äratab kõik need, kes Temas ära tundnud armastuse, millega Jumal meid on armastanud. Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja. 

Meid on kutsutud. Me oleme oodatud. Midagi ääretult ilusat on meid ootamas! Nii on siis Jumala rahva hingamisaeg alles ees,  sest kes läheb tema hingamisse, see hingab ka ise oma tegudest, nii nagu Jumal oma tegudest. Olgem siis agarad sisse minema sellesse hingamisse, et keegi ei langeks (Hb 4:9jj).