Jutlus
Kosel 1. juunil. 2014
Ap 1:12-14
Siis nad pöördusid tagasi
Jeruusalemma mäelt, mida kutsutakse Õlimäeks ja mis on Jeruusalemma lähedal ühe
hingamispäeva teekonna kaugusel. Ja kui nad linna tulid, läksid nad ülemisse
tuppa, kus neil oli tavaks viibida: Peetrus ja Johannes ja Jaakobus ja Andreas
ja Filippus ja Toomas, Bartolomeus ja Matteus, Jaakobus, Alfeuse poeg, ja
seloot Siimon ja Juudas, Jaakobuse poeg. Nemad kõik olid püsivalt ühel meelel
palvetamas koos Jeesuse ema Maarja ning naistega ja Jeesuse vendadega.
Mõned päevad tagasi olid jüngrid Õlimäel olnud tunnistajaks Jeesuse
taevassevõtmisele. Sellest annavad tunnistust nii Luuka evangeeliumi lõpp kui
Apostlite tegude algus. Pärast seda pöördusid nad tagasi Jeruusalemma. See
vahemaa on lühike, umbes 1 km. Ühelt mäelt teisele läbi oru. Jeruusalemmas läksid jüngrid ülemisse tuppa, kus neil oli
tavaks viibida. Seesama ülemine tuba, kus Jeesus oli neile jaganud püha
õhtusöömaaega. Seal olid nemad kõik olid
püsivalt ühel meelel palvetamas. Seal ei olnud kood mitte ainult jüngrid,
vaid ka Maarja, Jeesuse ema ja teisedki naised ja mehed olid nendega.
Kümme päeva jääb Jeesuse taevamineku ja Püha Vaimu tuleku vahele. Apostlite
tegude raamatu põhjal jääb mulje, et nad palvetasid kogu selle aja. Kümme päeva
järjest!
Meile ei ole üles kirjutatud nende palvetekste. Võime vaid aimata, mille
eest nad palvetasid. Pakun esimese hooga kolme teemat: 1. Nad tänasid Jeesuse
eest - et Ta oli tulnud ja olnud nende kõrval, kannatanud ja üles tõusnud ning
viimaks võetud nende silme all üles taevasse. 2. Küllap nad palvetasid, et Ta
ei jätaks neid siia maailma üksindusse, vaid oleks nendega ka edaspidi. 3.
Küllap nad palusid, et neil endil oleks väge jääda püsima usus. Kindlasti oli
seal veelgi palveteemasid. Kuid olulisem kui teemad, on see et nemad kõik olid püsivalt ühel meelel
palvetamas.
See oli üks kõige erilisemaid aegu ristikoguduse elus. Neil ei olnud kiriku
struktuuri ega hooneid, mida hallata. Neid liitis puhas usk ja inensiivne
Jeesuse taastuleku ootus. Ap 2:42 loeme: Aga
nemad püsisid apostlite õpetuses ja osaduses, leivamurdmises ja palvetes.
Martin Luther on öelnud: "Üks suurim kuradi mure on hoida kristlasi palvetamast.
Ta ei karda mitte üks raas inimeste õpinguid, kui nendega ei kaasne palve või
meie tööd, kui sellega ei kaasne palve või religiooni ilma palveta. Ta naerab meie
vaeva ja pilkab meie tarkust, kuid väriseb kui me palvetame."
Palve ja Kristuse taastuleku ootus on see, mis kirikut seob. Mis aitab tal
vastu pidada aegade lõuni.
Üks mees, kes pea pool sajandit oli olnud USA senatis kaplani ametis,,
palvetas kord: Issand, anna andeks, et me vahel arvame, et palvetamine on aja
raiskamine. Aita meil mõista, et ilma palveta on meie töö aja raiskamine.
Võib öelda, Jumal kujundab maailma meie palvete läbi. Palvete kaudu saab me
usk oma vundamendi, palve läbi hakkab Jumala hääl kostma ka kesk kõige
sügavamat vaikust, nagu Eelija ilmutuses. Palved mitte niivõrd ei pane Jumalat
meelt muutma, kuigi ka nii võib juhtuda, vaid muudavad ennekõike palvetaja
meelt. Öeldakse, kui sul on mure, siis palveta senikaua kuni tunned, et süda
saab kergeks. Varem või hiljem see juhtub. Vaid palve suudab meid lohutada
kõige suuremas kurbuses, sest siis me oleme Jumalaga koos. Palves kingib Tema meile
lootust, mida ühelgi teisel viisil kogeda ei või.
1Ts 5 on öeldud: Rõõmustage alati,
palvetage lakkamatult, tänage kõige eest
- sest see on, mida Jumal teilt tahab Jeesuses Kristuses!
Vahel me palvetame üksi. Vahel palvetame kellegi teisega koos. Kuid
vähemalt kord nädalas, pühapäeviti, me palvetame kogudusena. Kui suure ülesande
on Jumal usaldanud meie kätte! Oh et me neid väärtuslikke hetki maha ei magaks!
Et me oleksime neis hetkedes, kui kirik palvetab, kohal kogu oma südamega, kogu
oma olemusega! Jk 5:16 ütleb apostel: Õige
inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda.
Andku Issand ise meile ka jõudu ja vastupidavust püsida palves, rõõmustada alati,
tänada kõige eest, kuni jõuame kord usust nägemisse.
No comments:
Post a Comment