Nelipühad

                                                                                                         Jutlus nelipühal, 8. juunil 2014

Ap 2:1-13

Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: «Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? 8 Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetlased ja araablased - kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?» Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: «Mis see küll peab olema?» Mõned aga ütlesid pilgates: «Nad on täis magusat veini!»

Nelipühad on koos paasapühadega vanimad pühad meie kalendris. Nädalate pühal ehk shavuot’il ehk meie nelipühil tähistasid juudid kümne käsu ja Toora saamise püha ja samas ka lõikusepüha. Kodud ja sünagoogid kaunistati roheliste puuokstega et meenutada Siinai mäel toimunut. Arvatavasti tuleb siit ka meie komme nelipühadeks kirik ja ka kodu kaskedega ehtida. 

Viiskümmend päeva pärast Kristuse ülestõusmist oli Jeruusalemma kogunenud palju palverändureid. Jeesuse jüngrid püsisid samuti Jeruusalemmas oodates tõotuste täitumist. Jeesus oli ju neile lubanud Tõe Vaimu, keda maailm ei saa võtta vastu, sest ta ei näe teda ega tunne teda ära. Teie tunnete tema ära, sest ta jääb teie juurde ja on teie sees. Ma ei jäta teid orbudeks, ma tulen teie juurde (Jh14:17).

 

Püha Vaim on nagu kosutav vihm põuasele maale. Inimesed võivad leiutada erinevaid niisutussüsteeme, kasta kõik, mis kastmist vajab ja piiratud maa-alal see toimib. Muruplats on roheline, peenrad hoolitsetud. Aga kui on ikka tõeline põud ja kõrbekuuumus, kui maa kuivab ja praguneb janus, kui kaevud kuivavad, siis ainus, mis päästva leevenduse toob, on vihm. Ainus, mis suudab vaimseks kõrbeks muutunud maailma tuua eluandvat, puhast ja selget väge on Püha Vaim.

Johannese evangeeliumist loeme: Vaim on see, kes elustab (6:63). Üksnes seal, kus tegutseb Püha Vaim, tärkab usk. Vaimuta ei ole usuelu. Samahästi võime püüda ilma kopsudeta hingata, ilma silmadeta vaadata, ilma kõrvadeta kuulata, kui uskuda ja elada kristlasena ilma Püha Vaimuta.

See vaim õpetab. Jeesus ütleb: Vaim on see, kes elustab, lihast ei ole mingit kasu. (Jh 6:63).

Moosesele ilmutas Jumal end kord põlevas põõsas, mis ei põlenud ära. Nelipühil nägid jüngrid taevast laskuvat otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Taaskord ilmutab Jumal end tuleleegis. Olete te kunagi mõelnud miks on kirikus alati põlemas elavad küünlad?

Kuid enne veel kui nelipühil nähti tulekeeli kuuldi taevast kohinat otsekui tugevat tuult

Heebrea keeles ruah – tähendab samaaegselt nii vaimu, tuult kui hingeõhku. Juba maailma loomisel hõljus Jumala Vaim vete kohal. Inimese loomisel puhus Jumal mullast, savist või põrmust valmistatud inimesse hingeõhu ja inimene sai elavaks.

Oma lahkumiskõnedes lubas Jeesus saata oma koguduse juurde Lohutaja, Tõe Vaimu, kes jääb kogudusega igavesti. See Vaim tuli Nelipühipäeval ja tema elustav vägi oli aluseks kristliku kiriku sünnile ja elule kuni meie päevini, kuni aegade lõpuni. Püha Vaim äratab elule nii üksikisiku kui ka kogudusele kui Kristuse ihu. 

Kujutage ette, kui on üks puu ja on tuul ja puul liigub vaid üks leheke tuule käes, sii oleks see pilt kummaline, ebaloomulik, nagu arvutiga tehtud. Tuul, kui temas on jõudu, paneb liikuma kõik puulehed. Vaim, kui ta tuleb, ei loo üksikuid jumalainimesi, vaid koguduse, kiriku.

2Tm 1:6, 7 ütleb apostel: Sel põhjusel tuletan ma sulle meelde, et sa taas õhutaksid lõkkele Jumala ande, mis on sinus minu käte pealepanemise kaudu. Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu.

 

Läbi aegade on kirikus õnnistust edasi antud käte pealepanemise kaudu. Nii ulatub õnnistus, mille täna võtsid vastu me koguduse leerilapsed, läbi aegade või üle aegade tagasi Jeesuseni välja.

Nelipüha keeltega rääkimise ime on vastand paabeli torni loole, kus inimesed üksteisest enam aru ei saanud, üksteist ei mõistnud. Nad ei saanud seetõttu enam oma ehitustööd jätkata. Kristlik osadus on vastukaaluks eraldatusele ja hajutatusele, millest räägib Paabeli torni lugu. Nüüd on antud uus keel, mis võimaldab üksteise täielikku mõistmist. See on Püha Vaimu keel, mille kaudu Kristus oma armastusega ühendab kõiki inimesi.