Tingimusteta

Sarnaseid mõtteid sai jagatud Päijät-Hämeen Tuglas-seltsi advendijumalateenistusel 9. jõulukuu päeval Hollola Sovituksen-kirikus:

Ho 2:20-22           

20 Ja sel päeval teen ma nende heaks lepingu metsloomade, taeva lindude ja maa roomajatega; ammu, mõõga ja sõja murran ma maalt ja nad võivad elada julgesti. 21 Ja ma kihlan sind enesele igaveseks ajaks; ma kihlan sind enesele õiguse ja kohtu pärast, armastuse ja halastuse pärast. 22 Ma kihlan sind enesele usu pärast ja sina pead tundma Issandat.

Eesti kirjanik Ain Kalmus on kirjutanud Hoosea loo oma romaani “Prohvet”. Hoosea elulugu on tõesti jutustamist väärt, sest tema isiklik elu ongi jutlus, elavaks saanud tähendamissõna Jumala armastusest. See on sügavalt kurb ja samas sügavalt kaunis lugu ühelt poolt tingimusteta armastusest ja teiselt poolt selle hülgamisest. Kahe inimese lugu ja samas Jumala ning jumalarahva lugu.

Hoosea võttis endale Jumala käsul naise, kes hoolimata sellest, et sünnitas Hooseale kolm poega, ei suutnud talle kunagi olla truu. Hoosea kannatas, oli mahajäetuna tunnistajaks oma armastatu armetusele, aga ei lakanud kunagi teda armastamast.

Prohveti kuulutuses armastab Jumal samuti tingimusteta oma truudusetut rahvast, kes end süüdimatult ebajumalale kingib. Jumalarahvas on nagu paabeli hoor, kes kummardab Baali, kuid Jumala silmis on ta siiski väljavalitu, mõrsja.

Vana Testamendi kohaselt võib abielurikkuja kividega surnuks visata. Ta ei ole enamat väärt. Hoosea ei lase oma naist hukata. Ta laseb tal minna. Jumal ei hävita usu kaotanud rahvast. Ta laseb neil minna. Minek ise ongi halvim.

Ent prohvet on alati valmis armastatut tagasi võtma. Kui ta tuleb.

Jumal on valmis oma armastatut tagasi võtma. Kui ta tuleb. Nagu armastav isa, kes tuleb avasüli vastu oma hukka läinud pojale kui see pärast eksirännakuid longuspäi koju naaseb.

Hoosea raamat võiks meile meenutada tõsiasja, et Jumala tingimusteta armastus puudutab ka meid.   

Hoosea nimi tõlgituna tähendab “pääste”. Kogu see raamat on päästesõnum vaimses pankrotis olevale inimesele või rahvale. Jumala armastus ei ole meid hüljanud. Kogudus on pruut, kelle Kristus on endale kihlanud igaveseks ajaks. Alati on lootust. Mitte sellepärast, et me ise suudaks midagi, vaid Jumala armastuse ja halastuse pärast. Sellesama armastuse pärast laseb ta meil minna, kui eemaldume Temast ja sellesama armastuse pärast võtab Ta meid vastu, kui tuleme Ta juurde. Tema tuleb meile avasüli vastu.