Viigipuu võrdum

Lk 13:6-9

Piibliaegadel oli kombeks öelda heade aegade kohta: Juuda ja Iisrael elasid julgesti, igamees oma viinapuu ja viigipuu all (1Kn 5:5). Aeglase kasvu, kuid magusate ja toitvate marjade ja lopsakate lehtedega viigipuu kuulus Pühal Maal igasse aeda. Viigimarju söödi värskelt, kuivatati, neist pressiti kakukesi, mis olid heaks teemoonaks reisidel. 

Jeesus kasutab viigupuud inimese võrdlusena. Seal ta seisab keset aeda nagu vana õunapuu meie taluaias. „Mis temaga teha“ arutavad aednik ja aia omanik puud ainiti silmitsedes. Tema, kellele aed kuulub, on tulnud viigipuult vilja otsima, aga pole leidnud. Raiuks ta maha või annaks talle veel ühe võimaluse, veel mõne aasta, ehk hakkab vilja kandma?

Tähendamissõnas viljatust viigipuust on maaomanik Jumal, aednik on Jeesus, aed on elu ja viigipuud need oleme meie. Igaüks meist seisab Jumala aias. Juured on sügaval maas, kõike eluks vajalikku on piisavalt. Kuni elupäevi antud, on lehed ka rohelised. Ent küsimus on viljas. Viljatut viigipuud pole aeda vaja. Teisal ütleb Jeesus: Iga puu tuntakse ära ju tema viljast, sest ei korjata viigimarju kibuvitstelt ega koguta ohakailt viinamarjakobaraid.

Tunnistades oma usku Kolmainu Jumalasse, siis me määrame ühtlasi enda nagu puuliigi ja Isandate Issandal on õigus oodata, et me kannaksime vilja. Küllap me teame Galaatia kirja loetelu: Aga Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus, enesevalitsus.

Ei ole need viljad, mida me kleenukesedki oksad kanda ei jaksaks (see koorem on kerge!). Nad on ilusad, head ja maitsvad.

Vana-aastaõhtul me saame nüüd igaüks aedniku pilguga oma aastale tagasi vaadata. Kas leiame nimetet üheksast viljast mõningaid oma elupäevade lehestikust. Ehk on need nii kribud, et ei paista õieti välja? Arvan, et me tahaksime tegelikult kõik kanda head vilja. Tahaksime, et viinamäe isand rõõmustaks meie peale vaadates. Annaks Jumal meile veel armuaega ja aednik rammusat sõnnikut, et võiksime eeloleval aastal kanda head vilja.

Selle sõnnikuga on tõesti huvitav lugu. Millega Jumal otsustab meid väetada tulevastel päevadel? Ehk läheb meil paremini kui farmeril, kel oli kolm poega, kes kõik olid ristitud, kuid kunagi kirikusse ei jõudnud ja üldse jumalatut elu elasi. Vanimat poega hammustas kord mürgine lõgismadu. Kutsuti tohter, too andis endast parima, kuid noormees jäi endiselt tõvevoodisse. Viimks kutsuti preester. Preester tuli, kuulas perekonna lugu ja palvetas siis haigevoodi kõrval: Tänu Sulle, Jumal, katsumuste eest, mida saadad me ellu. Sa nägid kui kaugele see pere on sinust jäänud, kuid Sa ei tahtnud, et nad hukkuks. Nende päästmiseks saatsid sa lõgismao. Me usume, et sa suudad pasta selle noormehe siin. Kui vaja, siis saada lõgismaod ka pere keskmise poja ja viimatisündinu juurde, kõigi nende juurde, kes on eksinud Sinust kaugele! Heida armu meie peale!

Ehk ei ole Jumalal vaja meiega nii äärmuslikke vahendeid tarvitada. Ehk piisab tema sõnast ja Kristuses ilmunud Jumala armust.