Jumala paiskumine maailma

Jutlus 1. jõulupühal

Hb1:1-3 Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi ta on ka maailmad teinud, kes, olles tema kirkuse kiirgus ja tema olemuse kuju ning kandes kõiksust oma väe sõnaga, on pärast seda, kui ta oli täide viinud pattudest puhastamise, istunud Ausuuruse paremale käele kõrgeimas taevas.

Tänavused rohelised jõulud toovad rõõmu, et ei pea lume lükkamisega vaeva nägema, küttearved ei ole hiiglaslikud ja autoga sõita on turvalisem.

Heebrea kirja autor naaseb ikka ja jälle sõna „ülem“ või"parem" juurde, mis kolmteist korda selles raamatus näitab Jeesuse paremust kõigi teiste religioossete süsteemide ees. "Kristus on ülem kui inglid (1:04). Ta on toonud parem lootuse (7:19), sest ta on parema lepingu vahemees, mis on seadustatud parematele tõotustele (8:06).

Heebrea kiri on kirjutatud inimestele, kes on valmis loobuma oma usust. Need inimesed on vaimselt seisatanud, nende puhul valitseb oht minna tahapoole. Teie, kes te selle aja peale peaksite olema õpetajad, vajate, et teile jälle õpetataks Jumala sõnade esmaseid algeid, te olete saanud nende väärseks, kes vajavad piima, mitte tahket toitu. (5:12). Neid manitsetakse mitte kartma või alla andma, vaid püsima usus.

Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu.

Maailma loomisest alates on Jumal eri aegadel ja eri viisidel suhelnud inimestega; mõnikord otse, mõnikord läbi nägemuste, kuid kõige enam prohvetite kaudu. Piibli aegadel, kui Jumala prohvetid kõnelesid, siis enamasti, (kuid mitte alati) oma rahvast kuulas neid. Põhjus oli lihtne. Kui prohvet rääkis, siis inimesed teadsid, et nad olid kuulnud Jumalalt. Apostel Peetrus ütleb: "Iialgi pole ühtegi prohvetiennustust esile toodud inimese tahtel, vaid Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades sõnumi Jumala käest. " (2 Pt 1:21).

Vana Testamendi ajal rääkis Jumal oma rahvaga läbi prohvetite. Selline enda  avalikustamine oli osalise iseloomuga. See kestis umbes 10 sajandit. Siis andis Jumal enda poja. Prohvetid olid vaid vahendid Jumala käes, kuid Jeesus oli nähtamatu Jumala nähtav kohalolek. Varem vaid ilmutuste kaudu, vaid fragmentaarselt end näidanud Jumal oli selle maailma jaoks osaline, nüüd on Ta täiuslik, varem oli ettevalmistav aeg, nüüd on aeg täis saanud. Jumal ei usaldada oma täielikku ilmutust inimese kätte, Ta tuleb ise oma Pojas.

Nagu John MacArthur väidab oma kommentaaris: "Igas religioonis on vaid inimese püüe leida Jumalat. Kristlus kuulutab Jumala paiskumist, tungimist inimeste maailma. 

Lõpetuseks lugu: üks kirikuõpetaja oli kutsutud pühapäevakooli laste jõulupeole, kui talle tuli ootamatu kõne. Minna tuli kohe. Pastor kutsuti ühe naise juurde, kes oli hiljuti kaotanud autoavariis oma abikaasa. Neil oli kaks last, üsna väikesed veel. Naine oli langenud raskesse depressiooni. Ta veetis kogu aja oma magamistoas üksisilmi kaugusse põrnitsedes. Ta ei hoolinud lastest, toidust ja üldse millestki. Kirikuõpetaja sisenes ta tuppa, istus sängi veerde toolile ja püüdis leida naisega kontakti. Ta rääkis jõuludest, perekonnast, aga ükskõik millest ta rääkis, naine ei reageeerinud. Tuimalt vaatas ta kaugusesse. Viimaks otsustas kirikuõpetaja talle lugeda Piiblit ja naisega koos palvetada. Ta pistis käe põuetaskusse, kus ta hoidis taskupiiblit, kuid juhtus nõnda, et koos pühakirjaga pudenes taskust välja ka sinna lastepeost jäänud konfett, mis paiskus lahti ja kust lendas välja terve hulk sädelevaid litreid, mis lumena sadasid naise voodile, kus naine liikumatult lamas. Hetke vältel oli kirikuõpetaja kui halvatud. Mida teha? Rumal lugu tõesti. Naine on meeleheitset hullunud ja tema, vaimulik isa, pillub ta voodi ja toa täis hõbedasi helmeid. Korraga ilmus naise näole naeratus ja siis hakkas ta naerma. Naeris südamest ja ennastunustavalt. Nii nakatavalt, et peagi ühines ka vaimulik oma rumala olukorra pärast tema naeruga. Kui naine viimaks lõpetas naermise, vaatas ta esimest korda kirikuõpetajale otsa. Lõpuks ometi olid nad nad leidnud kontakti ja said koos palvetada.

Nõnda äkitselt tuli Jumal oma Pojas sellesse maailma. Vabastas inimesed kammitsaist, hinge tuimusest, kinkides asemele asemele sädelevat rahu ja rõõmu. Kas me avame oma südamed, kas me naeratame talle vastu, see sõltub juba igaühest meist.