Koidutäht

Jutlus 3. advendi pühapäeval, 15.12.2013

2 Pt 1:19-21

Ja nii on meil midagi kindlamat prohvetisõnast ja te teete hästi, kui panete tähele seda nagu lampi, mis paistab hämaras paigas, kuni päev hakkab hahetama ning koidutäht tõuseb teie südameis. Seda mõistke esmalt, et ühtki prohvetiennustust Pühakirjas ei või omapäi seletada, sest iialgi pole ühtegi prohvetiennustust esile toodud inimese tahtel, vaid Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades sõnumi Jumala käest. Aamen.

Taas räägib Jumal meiega valgusest. Kõneleb sümbolite, märkide kaudu. Möödunud reedel, kui tormituuled viisid paljudelt elektri, sai see märk taas kõnekaks. Minagi ärkasin ajal, kui väljas oli kottpime ja tänavavalgustus, mis tavalisel ööl vastu hommikut me suurde tuppa kerge valgusekuma annab, samuti ei põlenud. Nõnda, et ma liikusin käsikaudu elutuppa ja otsisin kobamisi tikud ning küünla ja alles siis, kui küünlaleek oli süttinud, sain oma päeva alustada (palvega). Kosel, Jumal tänatud, torm suurt pahandust ei teinud. Voolgi tuli peagi tagasi ent küünlavalgus jäi põlema.

Peetrus kirjutab veel (tänases jutluse aluseks olevas piiblitekstis), et koidutäht tõuseb teie südames. Koidutäht! Piibli viimastel lehekülgedel, Ilmutusraamatu 22. Peatükis ütleb Jeesus Nägija Johannese ilmutuses: Mina olen A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots! ... Mina, Jeesus, saadan oma ingli seda teile tunnistama koguduste jaoks. Mina olen Taaveti juur ja sugu, särav koidutäht.» (Ilm 22:13,16).

Jeesus Kristus, Jumala Poeg ja meie hukatusest Päästja, on see koidutäht, kes peab me südames tõusma, et seal kaoks pimedus. Kui ta tuleb me südamesse, hakkab suunama me elu, siis kaovad sealt hirmud ja mured ja kartus ning asemele tuleb rahu, rõõm ja armastus.

Jutustan siia vahepeale loo, mille rääkisin ka esimese advendiküünla süütamise õhtul siin kirikus ja mida olen siin-seal koolides-lasteaedades käies samuti kasutanud. Loo, mis lihtsalt väga hästi haakub tänase jutluse teemaga: 

Juudi rabi küsis kord oma õpilastelt: ”Kuidas me tunneme ära hetke, kus lõpeb öö ja algab päev? Mis te arvate, millal on piisavalt valgust? Üks õpilastest pakkus: ”See on siis, kui oskad eemalt vahet teha koera ja lamba vahel.” (Meie pere koera võib küll hämarikus lambaga segamini ajada, näeb teine oma heleda kasuka ja musta ninaga üpris lamba moodi välja).

”See on hea vastus, aga mitte see vastus, mida mina ootasin,” vastas rabi.

Teine õpilane pakkus: ”See on siis, kui oskad eemalt eristada oliivipuud viigipuust.”

Rabi ei olnud ka selle vastusega rahul.

”Mis siis on õige vastus?” küsisid õpilased.

Rabi vastas: ”See on siis, kui võõra lähenedes arvame, et see on meie vend – see on hetk, mil öö lõpeb ja päev algab.”

Jeesus Kristus, kelle sündimise pühadeks me praegu valmistume, maailma valgus, koidutäht, suudab seda teha iga inimese elus. Mida rohkem on meis igatsust selle koidutähest tulvava valguse järgi selles pimedas maailmas, seda parem meile. Seda rohkem rõõmu ja häid mõtteid, seda rohkem nii ligimese- kui Jumala armastust. Hea Karjasena, kes ei taha et ükski neist pisikestest hukkuks, on ta valmis saatma meile ekstreemseid katsumusi, mille kaudu me tuleksime päris tema ligi kui me muidu oleme liiga aeglased või leiged. Et me tuleksime kõik päris Tema ligi, sinna, kus on rahu ja rõõm, usk, lootus ja valgus. Aga kas neid ekstreemseid katsumusi on vaja? Paistab, et enamike inimeste südame kanguse, egoismi ja usuleiguse pärast on vaja. Et meid, patuseid, päästa sellest samast egoismist ja igavesest hukatusest.

Veel hoiatab apostel Peetrus meid oma usuga omapäi jäämast. Kui sind on kutsutud valguse juurde, Kristuse juurde, Jumala juurde, siis liitu koguduse osadusega, sest apostli sõnade kohaselt: ühtki prohvetiennustust Pühakirjas ei või omapäi seletada, sest iialgi pole ühtegi prohvetiennustust esile toodud inimese tahtel, vaid Pühast Vaimust kantuina on inimesed rääkinud, saades sõnumi Jumala käest (s. 20j.)

Peetrus rõhutab: omapäi ei või Pühakirja seletada! Selleks ongi kirik – kõikide kristlaste osadus. Kui inimene omapäi Pühakirja seletab, on tal suur oht minna omadega rappa. Lugeda liialt palju ennast või oma tõlgendust, oma arusaamist Jumala sõna sisse. Aga koguduse osaduses, kus on palju õdesid-vendi Kristuses koos, seal tuleb tõde esile. Jeesuski ütleb: Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel (Mt 18:20). Osadus, ühte hoidmine ja armastus on kristlase jaoks sama olulised kui usk.

Heebrea kirja autor kinnitab ja õhutab: Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist, nõnda nagu mõnel on kombeks, vaid julgustagem selleks üksteist - ja seda enam, mida rohkem te näete seda päeva lähenevat (Hb 10:25).

Lõpetuseks olgu siinkohal toodud veel üks teinegi lugu  raamatukesest ”Kuldsed lood":

Kuningas küsis targalt: ”Mis valgustab inimest?” – ”Päike, mu valitseja!” – ”Aga kui Päike loojub, mis valgustab inimest siis?” – ”Siis valgustab teda Kuu.” – ”Aga kui Päike ja Kuu on mõlemad loojunud?” – ”Siis on tuli tema valguseks.” – ”Aga kui Päike ja Kuu on loojunud ja tuli on kustunud, mis on siis tema valguseks?” – ”Siis on kõne tema valguseks. On ju nii, mu valitseja, et inimene läheb sinnapoole, kust kostab kõnet, isegi siis, kui ta iseenda kätt ei näe.” – Aga kui Päike ja kuu on loojunud, tuli kustunud ja kõne vaikinud, mis valgustab inimest siis? Mis jääb inimesele täielikus pimeduses ja vaikuses? Kas on tema sisemuses loova elu allikas või sõltub ta ainult ümbritsevast?”

Soovin sulle, et sinu sees oleks voolamas loova elu allikas. Et sinu sees säraks sel advendiajal koidutäht, valgus, mis valgustab kogu sind ümbritsevat maailma.