Varpankur

Hb 6:13-19

Kui Jumal Aabrahamile tõotas, siis ta vandus iseenese juures, kuna tal ei olnud kedagi suuremat, kelle juures vanduda. Ta ütles: «Tõesti, õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!» Ja nõnda, olles pikameelne, koges ta tõotuse täitumist. Inimesed vannuvad ju kellegi suurema juures, kui nad ise on, ja vanne on neile kinnitus igasuguse vastuvaidlemise lõpetamiseks. Just seepärast, et Jumal tahtis tõotuse pärijaile veel selgemini näidata oma nõu kõikumatust, kinnitas ta seda vandega, et kahe kõikumatu tõsiasja läbi, milles on võimatu Jumala valelikkus, saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. See ulatub vahevaiba taha sisimasse, kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks, saades Melkisedeki korra järgi igavesti ülempreestriks. 

Advendiaeg on ootusaeg. Ootaja aeg on pikk, öeldakse. Pikk ooteaeg nõuab pikameelsust. Olles pikameelne, koges Aabraham tõotuste täitumist. Pikka meelt ja kannatlikkust oli tal tõesti vaja, sest poeg, kelle sündimist ta nii väga ootas ja kelle Jumal oli tõotanud talle anda, Iisak, sündis Aabrahamile ja Saarale selles eas, kus tavaliselt lapsi enam ei saada. Kuigi Aabraham ütles kaheldes Jumalale: «Kas peaks saja-aastasele poeg sündima? Või peaks üheksakümneaastane Saara sünnitama?» (ehk on see meilegi lohutuseks? Ka suur usuisa julges kahelda Jumala tõotustes!). Saara lausa naeris, kui kolm inglit talle Mamre tammikus kuulutasid poja sündi. Ja ometi Iisak sündis! Tema nimi tähendab küll tõlkes 'ta naerab', aga see on rõõmsakõlaline tähendus! Aabrahamist sai suure rahva ja tegelikult paljude rahvaste isa, sest ta uskus ja pani oma lootuse Jumala peale ka siis, kui olukord paistis inimlikult võttes lootusetu. Aastaid hiljem oli Aabraham valmis oma armastatud ja kauaoodatud poja koguni Jumalale ohverdama, kuid seda Jumal ei nõudnud. Jumal vaid andis Aabrahamile usuproovi ja too tegi selle hästi läbi.

Jumal tõotas hoopis: «Õnnistades õnnistan ma sind ja rohkendades rohkendan ma sind!» 

Milleks on kõik need kauged piiblilood ja sündmused aset leidnud ja kirja pandud ja meile lugemiseks antud? Heebrea kirja autor ütleb: et me saaksime mõjuvat julgustust! Et me ei kahtleks usus. Me võime oma hinge ankurdada selle lootuse külge nagu laev ulgumerel. Et me ei ulbiks sihitult. Alles mõned nädalad tagasi rääkisin kolmest käsitsi kootud jõuluehtest, mille üks armas inimene meie perele hiljaaegu kinkis ja mis tänase päeva seisuga juba ilusti kuuse küljes reas ripuvad. Neisse kolmesse punasesse pallikesse olid sisse kootud usk, lootus ja armastus. Õigemini nende sümbolid -  rist, ankur ja süda. 

Ankur kui lootuse sümbol tuleb just siit kirjakohast, Heebrea kirjast. ...et saaksime mõjuvat julgustust meie, kes oleme rutanud kinni haarama antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud. (s. 18, 19a). 

Merenduses on olemas üks eriline ankur - varpankur. Me tavaliselt ei mõtle, et liigume ankru suunas. Ta pigem hoiab meid tagasi, takistab ärasõitu, hoiab meid paigal. Ankur on minevikus. Aga vahel on ankur meie tulevik. Me liigume selle suunas. Eriti rasketel ja keerulistel aegadel peame tõmbama end, veel merenduse termineid kasutades: haalama end, sellise ankru abil tulevikku. Merenduses on selle kohta kasutusel termin - varpimine, mis on nii spetsiifiline, et isegi minu kallis kaasa, kes töötab Veeteede Ametis ja kelle käest ma küsisin varpankru kohta, pidi pisut internetis tuulama, enne kui mulle selgitada oskas.

Varpankrut kasutatakse siis, kui laev on madalikule kinni jäänud. Meremehed heidavad erilist tüüpi ankru, varpankru nii kaugele kui saavad ja sinna suunda, kuhu soovivad minna. Kui ankur kinnitub merepõhja, hakkavad meremehed pardal laeva vintsi abil lahti tõmbama soovitud sihi suunas. Ankru suunas. Lootuse suunas. Seda tegevust nimetataksegi varpimiseks.

Selline lootus on meil Kristuses, et oma elu lootusetutes olukordades me saame usaldada end Jumala kätte, riputada oma varpankru Tema külge ja haalata end päev-päeval Tema tõotuste täitumise poole.

Heebrea kirja autor ütleb, et see lootus, see ankur, ulatub vahevaiba taha sisimasse, kuhu Jeesus, meie eeljooksja, on läinud sisse meie heaks, saades Melkisedeki korra järgi igavesti ülempreestriks. Melkisedek oli Vana Testamendi tegelane, ülempreester. Meie lootuse-ankur ulatub kaugemale, kui ulatume nägema, vahevaiba taha, sisimasse, taevariiki. Meil on alati, igas olukorras, siht mille poole oma elu haalata. Jumalaga koos ei ole lootusetuid olukordi!

Jumal täidab tõotused. Õnnistades Ta tõesti õnnistab! Iga jumalateenistus lõppeb õnnistamisega. Kas mõistame, kui võimas on sellest õnnistusest osa saada? Jumala Poega, meie Päästjat, hüütakse nimega Immanuel, mis tähendab tõlkes: Jumal on meiega. Ega polegi muud kui kinnitagem oma lootuse-ankur Temasse ja ärgem mingi hinna eest laskem lahti! Küll ta annab meile jõu kasvõi samm-sammu haaval, end elumadalikelt lahti tõmmata ja viimaks taevariigi sisimasse jõuda.