Usu!

Jutlus 2. advendipühapäeval, 8. detsembrl AD 2013

Hb 10:35-39

Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. «Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita. Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.» Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge.

Möödunud nädalal külastas mind mitu ootamatut külalist, pisut inglisarnaseid inimesi, sest neile oli Jumal ise südamesse andnud tulla, aga ingel (άγγελος kr. k., Uue Testamendi algkeeles) tähendab ju Jumala läkitatut, Tema saadikut. Nõnda võime ka meie, igaüks oma heade soovidega (näiteks nüüd advendiajal, kui saadame oma armsatele häid jõulusoove olgu postkaardi või meili teel või ka suusõnaliselt), olla üksteisele samuti ingleiks, kui need soovid seome Jumala lähedalolu sooviga, Tema õnnistuse, rahu ja rõõmu sooviga.

Ühele minu külalistest anti südamesse anda edasi sõnum, mille ta oli leidnud kellegi Ameerika pastori raamatust (mitte ei mäleta autori nime ega ka paraku raamatu pealkirja) raamatust, mis ka eesti keeles on ilmunud. See sõnum oli järgmine: Kui sa palvetad, siis usu palveväge! Et sulle tõesti sünnib sinu usku mööda. Ära enam kahtle! Ära tõuse palvest kahtlusega, sest nõnda sa kurvastad Püha Vaimu. Kui oled palunud, siis usu oma palve täitumisse! Usu ja sulle sünnib sinu usku mööda! Nagu evangeeliumid sellest korduvalt tunnistust annavad ja nagu heebrea kirja autor täna ütleb: Aga minu õige jääb usust elama, kui ta taganeb, siis ei ole minu hingel temast head meelt.» Aga meie ei ole need, kes taganevad hukatuseks, vaid need, kes usuvad ja päästavad hinge (s. 38, 39).

Pühakiri kingib meile julgust. Ära karda! Usu! Mis iganes on sinu olukord ja palve, Jumal teab seda, sinagi oled Tema peopesas! Issand on sinuga kui sa vaid jääd Temaga! Ärge siis heitke ära oma julgust, mis saab suure palga! (s. 35).

Ent tarvis on ka kannatlikkust. Eks elus tule ikka tagasilööke. Kõik ei lähe alati hästi, õigemini kõik ei lähe alati nii nagu meie soovime. Juhus on Jumala tööriist (taas ma ei mäleta, kes seda öelnud on, aga see vast ei olegi nii tähtis). See on Tema viis tegutseda varjatult, anonüümselt ent nähtavate märkide kaudu, mida Ta lahkesti puistab kõigi meie ellu. Kui me vaid oskame märgata ja taibata nende tähendust. Otsige ja te leiate neid Jumala märke kindlasti ka oma elust. Vahel on nad lihtsalt väga selged.

Mulle on viimasel ajal tulnud eriline valguseigatsus sisse, panen iga päev pimedas, viie-kuue paiku tõustes (sest siis läheb uni ära), küünlad põlema ja pean hommikupalve ja loen Piiblit kas kirkukalendri või loosungiraamatu, vahel mõlema järgi. Vahel lisaks veel Soome loosungiraamatu Sanan aika järgi. Vaimulike loosungite raamatut loeme koos perega hommikusöögi lauda istudes. Seal on head lühikesed salmid igaks päevaks ja kellegi mõte või mõni laulusalm. Piisavalt lühikesed, et lapsedki jaksavad kuulata. 

Jälle tõden, et Jumal on kõik hästi teinud, sest meie perele on viimasel ajal palju küünlaid kingitud. Igaüks neist on erinev, kuid kõik kannavad sama valgust. Issand õnnistagu iga valguse kinkijat! Igaüht neist! Küünlad, vähemasti üks neist, jääb põlema, kuni olen kodus. Küünla valguseleek on minu jaoks märk Jumala kohalolust. Täna hommikul, teise advendi hommikul, tahtsin lauale asetada kaks küünalt. Süütasin ühe uue küünla, mis oli kena topsikese sees. See kustus peagi ära. Kui vaatasin, mis küünlaga lahti, nägin, et taht oli uppunud rasva (tuletan siinkohal meelde, et advendiaeg on ka väike paastuaeg). Võtsin teiselt küünlalt uuesti tuld ja hoidsin leeki topsiküünla tahi kõrval, kuni taht välja sulas ja ma ülejäänud vedela küünlavaha sain ära kallata. Pärast seda põles see küünlake rõõmsalt kuni päevavalguse tulekuni ja jumalateenistusele minekuni. Eks õhtul jälle.

Mõtlesin siis, et just nõnda see ongi. Vahel on vaja kedagi su kõrvale, kes on sulle toeks, kui sa väsid, kui sa ei jaksa enam. Teist leeki, mis su kustunud usutule uuesti süütab, kui see peaks kustuma. Et see keegi tuleb ja aitab sind välja olukorrast kuhu oled sattunud. On lihtsalt kannatlikult sinu jaoks olemas. Küünla puhul pidi leek olema vahetult kõrval. Aga ligimene ei pea olema füüsiliselt sinu kõrval. Piisab usust selle armsa inimese südames. Piisab sellest, et ta palvetab sinu eest. Kannatlikult. Selline on Kristuse kirik siin maa peal. Armastuse sidemega, palvete lindiga ühte seotud. 

Imed ei pruugi sündida otsekohe, kuid me ei tohi kaotada usku nende sündimisse omal ajal. Ajal, mille Jumal on määranud. Nagu Heebrea kirja autor ütleb: Teile läheb vaja kannatlikkust, et te Jumala tahtmist täites saaksite kätte tõotuse. «Sest veel ainult pisut, pisut, siis tuleb see, kes peab tulema, ega viivita (s. 36, 37). Kõige suurem ime, imeline igavene elu, on meid ootamas igavikus, Jumala juures, päeval mida meie ei tea, kuid mille poole me oleme teel.

Keegi teine, üks perekond meie kihelkonnast, kinkis meile jällegi omakootud jõuluehted. Ärgu nüüd keegi võtku seda kui üleskutset kinkida meie perele asju (meil on neid liigagi palju), kinkige oma armsatele armastusega ja Jumala õnnistust ja rahu ja rõõmu soovides ja neid oma eestpalveis hoides! 

Igatahes, selle pere ema oli kudunud kolm tumepunast pallikest, sellised pehmed kuuseehted. Ühe sisse on kootud valge lõngaga rist – see on usk, teise ankur – see on lootus ja kolmandasse süda - armastus. Nagu 1. Korintose kirja 13. peatükis. Praegu, kui me veel kuuske tuppa toonud ei ole, koondusid need kuuseehted meie pere elutuppa suurele lauale koos eelpool mainitud küünaldega. Selle sama laua ümber oleme oma perega kaks korda päevas. Hommikul ja õhtul.

Soovin ja palun sulle siia advendiaega, ootuste aega ja ettevalmistusaega, kindlat kõikumatut usku, kannatlikkust kui kõik ei lähe meie tahtmise kohaselt, lootust ka kesk katsumusi ning armastust, mis annab piisavalt valgust sinu sisse, et näha igas vastutulijas oma venda, oma ligimest!